Üks kink Ronjale

giberish about puhas kunst

25. detsembril käisime saviga möllamas. Siin mõned meie pere stiilinäited. Siimult kringel ja täring, Ronjalt vist kuusk ja minult ülejäänud teosed. Me Siimuga tegime veel kumbki ühe suurema aluse/kausi ka. Samal ajal mängis Ronja toolidega ja pani neid einevateks kujunditeks kokku.

Järgmine kord läheme glasuurima (loodan, et ahjus jäi mõnest mu asjast ikka midagi sellist järgi ka, mida üldse glasuurida saab).

desperate times call for desperate measures

Siimu kaneelirullid enne

gibberish about Pekist Priiks 2012 after party

Ma arvasin, et after party tuleb midagi taolist nagu kevadel pärast Tartu maratoni 23 km jooksmist/kõndimist.

Et siis trepid on oi kui valusad ja iga maapinnalangus oli valusasti tunda.

Aga ei midagi sellist. Pm juba järgmine päev olin triksis-traksis. Äkki siis aitas see, et ma pärast matka lonkisin 1 h ja 15 min jala koju? Et noh taastav trenn või midagi?

Ainuke asi, mis veel matka meelde tuletab, on parema jala suur varvas ja selle küüs. Nimelt valitseb seal kandis mingi veider tunne. Tean, et maratonijooksjatel ikka juhtub, et varbaküüs paneb plehku. Nüüd ma siis ootangi, et kas läheb mustaks ja tuleb ära või siiski peab vastu.

Aga kuna kehaline seis on pärast ca 45 km ja pea 6 h pingutust paremas seisus kui pärast 23 km ja üle 2,5 h pingutust, siis äkki tõesti on mingi vormi areng toimunud ja keha on jooksmisega paremini hakanud toime tulema.

Vaatame Ronjaga loodussaadet. Muude loomade sekka näidatakse korraks ka põhjapõtra. Ronja: " Tema on Jõuluvana oma!"

gibberish about Pekist Priiks 2012

Eile käisin Pekist Priiks 2012 matkal Otepäält Tartusse. Rajal pekiseid osalejad siiski ei näinud - ju oldi varem juba pekist vabanetud.

Matk läks pm täpselt nii nagu ma seda olin ette kujutanud (Lukeni kõik tip-top ja sealt edasi oli kõik, mis juurde tuli ainult boonus ning aeg tuli ka selline nagu ma olin arvestnud). Kuni joogipunktini ca 11 km-l jooksime-kõndisime klubikaaslasega koos, kuid joogipunktis kuidagi kadusime üksteisel silmist ja ma liitusin 6 min tempomeistri pundiga. Endomondost on näha, et tegime sel ajal väga ilusat ühtlast tempot kuni Lukeni, kus oli lõunasöök. Vahepeal jäin suurest pundist maha ka. Tiksusin siis veits oma tempos ja saatsin Siimule smsi ning jõudsin kuidagi üllatavalt kergesti punti tagasi. Hoog oli hea ja maandusin eesotsas. Üks korraldajatest ütles siis, et "oh sina olid ju seal taga üksi, jõudsid gruppi tagasi - väga tubli!"

Lukel nägin ka klubikaaslast, kes oli veits enne mind oma grupiga kohale jõudnud. Osa rahvast ootas lisaks supi söömisele ka saateautot, kus olid kotid vahetusriietega. Märg ja higine oli tõesti olla. Kui supp söödud jõudis ka auto kohale ja sain sokid vahetatud (mõni vahetas ka särki nt). Lukele jõudsin ajaga ca 3:20-3:25 (mul kõik tracking süsteemid olid varakult käivitatud ja täpselt ei teagi, kui kaua mul tegelikult rajal aega läks).

Olin lootnud, et Lukel on ka wc. Võib olla, et see tõesti oligi seal, aga ma ei näinud...Niisiis pidin oma senise pundi käest laskma ja metsa ronima. Ja siis edasi tiksusin pm üksi edasi. Nats veel jooksin ja sain isegi peaaegu "oma" grupi kätte, aga motivatsiooni ja eks ka jõudu oli vähe, et 3x järjest jooksu teha. Oleks ära kannatanud, oleks reel olnud tagasi.

Eks ma olin oma mega kõrge pulsi pärast ka veits mures ja tegelikult mulle sobis, et lõpp oli rahulik jalutuskäik. Veits ebameeldiv oli aga janu, mida ma kannatasin viimased ca 12 km, sest oma jook sai otsa ja kuskilt ega kellegilt seda juurde saada ka ei õnnestunud. Peaaegu oleks juba lund sööma hakanud, aga siis jõudsin juba suure tee äärde ja see kemikaali-lumi oleks vist veits kehva maitsega olnud.

Lõpus lootsin sellele, et Elva mnt äärne kergliiklustee on korralikult hooldatud ja ma saan seal ilusa lõpuspurdi ka teha. Aga võta näpust. Pm kui kogu ülejäänud rada oli liustik, aga seejuures suht sile liustik, siis  Elva mnt ääres oli libe kuumaastik.

Aga sellele vaatamata mahtusin aega, mille ma endale märgiks olin seadnud. Ehk siis tulin jala Otepäält Tartusse alla kuue (6) tunni.

Fesarist leitud pildil on liustik enne Luket ja "minu" grupp.

Matkajärgne saun ja siider olid väga mõnusad! Aitäh korraldajatele!

gibberish about Vapramäe

Eile tegime Siimuga väikse matka Vapramäel ja käisime ka suvilas ära. Vapramägi on niiii äge koht! Nägime peale meie mäel ka ühte suusatajat ja ühte rajahooldajat.

gibberish about piknik

Ronja korraldas täna nukkudele ja kutsule pikniku. Söödi Lego klotse.

gibberish about margaritas

Pärast jõulupeo õhtusööki paar kokteili. Kõht sai kokteilist rohkem täis kui põdralihakotletist.

gibberish about sciatica

Olen rattaga praeguseks sõitnud juba mitu aastat. Selle aja jooksul on mul olnud pm ainult üks tõsisem kukkumine. See oli teise võistlushooaja kevadel Mulgi RM-l, kui ma pidurdades kukkusin täie hooga rindkerega vastu maad. See oli selline pauk, et pärast oli hing kinni ja taastasin mõnda aega raja kõrval hingamist. Hea, et miskit ära ei murdnud või totaalselt ära ei põrutanud. Aga ühtegi püsivat kahjustust/tervisehäiret ma sellest kukkumisest ei saanud. Eks rattasõitudel on ikka tulnud ette ka kriipimisi-kraapimisi ja marraskil põlvi ning mõlemal põlvel on kukkumisest arm, aga see arm ei valuta ega tuleta end iga päev või iga nädal meelde.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin on see, et ma olen oma elu jooksul väga vähe jooksnud. Kohustuslikus korras kooliajal ja vähem kohustuslikus korras teismelisena, kui oli vaja beebirasva maha saada (ka siis väga minimaalselt ümber kvartali, sest ma rohkem küll poleks suutnud). Nüüd täiskasvanuna olen jooksnud Xdreamidel. Kuni eelmise kevade-suveni, kui mõtlesin proovida SKA kehalise katse jooksu läbida sinna katsele ise minemata (ma distantsi enam ei mäleta, aga midagi sellist, et selle ajaga pead nii palju maad ära jooksma).

Niisiis ma proovisingi joosta, et kas mahun aega ja mahtusin. Jooksin 2011 ka sügisel ja 2012 kevadel natuke. Tõesti natuke! Ja siis kohe esimeseks jooksuvõistluseks panin end kirja kevadisele 23 km jooksumaratonile Otepäält Elvasse. Vaatasin, et 23 km kilomeetrihind tuleb soodsam kui 10 km-l. Loogine (ei). Igastahes seda, kuidas ma alates 15. km-st sinna rajale surin, võib igaüks ise ette kujutada.

2012 suvel tegin ka paar jooksu (sh võistlusena ühe pisikese triatloni) ja sügisel võistlusel 10 km ja 5 km. Ja rohkem nagu polegi suurt jooksnud (sügisel oli ka üks üle 3 h-ne jooks/matk), aga juba pm vigastus käes.

Nii ma eile õhtul ja täna hommikul mõtlesin, et sõidan aastaid rattaga/võistlen kah ja ei miskit püsivat kahjustust ning nüüd jooksen mõned korrad/teen mõned võistlused ja tulemus käes (ja mitte pace 4:30).

Asi on nimelt selles, et ka mina vist olen saanud selle tagumiku/seljanärvi valu (sciatica) endale. Vist. Sest täna oli üle kuu aja tunne, et hmm ei valutagi ju enam. Tegin teisipäeval üle umbes saja aasta jälle BodyPumpa ja kütsin muidugi peale samad raskused, mis kunagi viimases BP trennis. Nüüd kogu ülejäänud keha valutab, aga närv on end tagasi tõmmanud. Eks ma eile tegin ühe korra Youtube'i järgi leevendavaid harjutusi ka ühe seti :-D ju aitas (pigem ei).

Eks ikka peab enda peal ära proovima, et kui kahjulik jooksmine on.

Aga see ei takistanud mul endale uusi ägedaid ilmakindlaid jooksu/matka jalanõusid tellimast. 

Ja see on ka kindel, et keha taastaub jooksust ikka tunduvalt pikemalt kui rattasõidust.

gibberish about asstothegrass

Pole minu laps.

Seda kangi küll tahaks talle.

Ta teeb minu järgi samamoodi kükke nagu pildil, aga pepu pole nii vastu muru (asstothegrass).

Mulle endale oleks ka kangi vaja.

Aga siis oleks ka vaja juba eraldi tuba, kuhu kõik need spordiasjad ära mahutada.

Ja nüüd tuleb pöidlaid hoida, et ma jumala eest suusatama ka veel ei hakka.

Mõtlen murdmaad.

Sest mäesuusk tuleb enamvähem välja ja kui oleks (rohkem) mägesid lähedal (ainult Kuutsekas ei loe) või võimalust suusapuhkuseks, siis äkki isegi ostaks mäesaapad ja -suusad. Kepid ka.

gibberish about kümme aastat vana

Kui Ronja tahab midagi saada, siis ta ütleb, et tahab seda natukene (nt natuke mahla) või, et see on viimane (nt viimane küpsis). Kui ta aga ei taha midagi, siis ta ütleb, et see asi on kümme aastat vana (nt see särk on kümme aastat vana või et just taldrikule pandud toit on kümme aastat vana).

gibberish about osturalli kilekoti ja teibi tuuning

Täna oli plaanis sõita ca 3 h rattaga maanteel. Ilm oli nutune. Meil korralikke porilaudu (sellised, mis enda ja teised su selja taga kuivaks jätaks) pole. Sõitsime peaaegu Külitseni (issand, kui veider sõna) ja siis selgus, et Siimul läks rattakumm katki. Ja nii meie sõit läbi saigi. Ma sõitsin siis tagasi koju auto järgi ja Siim kõndis tagasi Tartu poole. Teised sõitsid edasi Elva poole.

Kokku sai täna trenni tehtud ca 1 h ja 20 km - pm sama, mis reedel.

Meil vihmakindlaid kingakatteid pole. Ja mis on veel vihmakindlam kui kile, eks? Kerge osturalli kilekoti ja teibi tuuning ning tavalised kingakatted peale ja mul jäid küll jalad kuivaks. Siimul oli veits teine pakkimistehnika ja tal said jalad veits märjaks kah.

gibberish about Novembrijooks

Kõige esimene emotsioon on see, et hästi läks! Tulemusi küll veel väljas ei ole (kuigi võiks, sest ajavõtt oli ChampionChip´i poolt), aga Endomondo järgi võiks arvata, et aeg on ca 25-26 minutit. Rada ise oli ametlikult 5 km, aga tänu minu ökonoomitamisele (nali) sai Endomondo kokku siiski alla 5 km, millest mul on kahju, sest oleks tahtnud saada ühte head 5 km aega kirja.

Kvissentali ma jooksin kohale. Enne olin käinud jooksuga pangaautomaadi juures, et Garminile pulga ostmiseks raha oleks. Siis tunne küll hea polnud. Selle väikse aja peale hakkasin kuidagi säärekondipealsed valutama. Mõtlesin juba, et peab kompressioonipõlvikud alt ära võtma, et äkki asi selles. Kindlasti otsustasin võistlusele minna ilma kilekata (hea otsus!). Käisin siis veel korra toas ja jätsin natuke raske südamega ahjus puud järelvalveta kustuma. 

Jooks Kvissentali oli norm - sai mõnusasti soojaks joostud. Ajaliselt olin ma kõik ideaalselt klapitanud - hiljaks ei jäänud ja tühja ei passinud.

Stardis seadsin end ühe tütarlapse lähedusse, kelle kohta ma teadsin, et me võiks umbes sama kiired jooksjad olla. Päris ruttu oli selge, et mina olen siiski kiirem. 

Sellel jooksul ma pm üldse ei harrastanud tuules jooksmist. Pärast suuremat stardisaginat asusin mööda jooksma ja see ei olnud raske. Pm ainult üks seltskond noori mehi pani minust veel raja suurimal langusel mööda ja rohkem keegi minust mööda ei saanud. Samas ma ise võtsin korralikult skalpe (nii mulle tundus). Kellest mööda sain, see ka maha jäi.

Praegu ma ei suuda tulemusi ära oodata!

Ja pilte ka muidugi!

gibberish about novembrisse ka üks mnt sõit

Tegin mnt rattaga väikese veits üle ühe tunnise tiiru:

Lisaks sellele, et oli väga pime, oli ka veel udu. Õnneks on Elva mnt kergliiklusteel keskel eraldusjoon - see oli orienteerumisel natuke abiks, kui autode kaugtuled totaalselt pimestasid. Ühe korra siiski panin murule välja... Märk sellest, et ma kaua aega ei olnud mnt rattaga sõitnud, oli see, et spidoka patarei oli tühjaks saanud ja ma unustasin windstopperite alla rattatrussad panna. Õnneks uus carbon sadulapost on tasemel.

Ei tea, kas igaüks tunneb kedagi, kellel on kombeks IGA sõna-lause kallal norida? Pm selline haiglaslik komme, et inimene vist ise ka ei kontrolli end, kui jälle hoog peale tuleb? Tegelikult "hoog" polegi õige sõna, kui ta kritiseerib ja norib kogu aeg.

gibberish about soostereotüübistaja

Õppetund sellest, et ma enam never-ever ei räägi asjades kaasa. Täpsemalt siis lasteaia asjades.

Kuna kahe kuu pärast on jõulud, siis hakati ühel õhtul lasteaia listis arutama seda, et peaks laste kingituste osas kokku leppima. Hetke ajel mõtlesin ka kaasa rääkida, sest olin just hommikul poes näinud üllatavalt odavaid (1 euro) ilusaid raamatuid (ühte jõudsin sirvida ka - haldjad olid sees). Mõtlesin siis oma leidu jagada ja lisasin, et ju leiaks poistele ka samast hinnaklassist raamatu. 

Ja täna siis tuli ühelt isalt selline vastus (tal ka kusjuures käib selles lasteaia rühmas tütar):

Vabandust, aga miks peaks poistele ja tydrukutele erinevad raamatud olema? Ehk poleks vaja soostereotyype soodustada!

Mul vajus suu lahti. Misasja?! Vabandust küll, aga kui mul on tütar, siis tahes-tahtmata läheb mu pilk nö tüdrukute asjadele (eriti kui hind on selline) ja ma ei käi igaks juhuks vaatamas, et ega äkki poistele ka mõnda ägedat 1 eurost raamatut müügil ole. Samuti ei käi ma igaks juhuks vaatamas, ega mingit sooneutraalselt raamatut selle haldja-raamatu asemel 1 euroga müügil ole. Uskumatu, milles inimesed tonte näevad. Ma omast arust jagasin teistega oma head leidu, aga nüüd tembeldati mind mingiks soostereotüübistajaks. Nagu üldse keegi saaks muuta seda, et on olemas mehed ja naised. 

Nüüd on mul ikka täiesti ükskõik, mis sinna pakki pannakse. Eriti arvestades seda, et lasteaia jõulukink pole ju lapse peamine jõulukink.

Oeh.

Inimesed ja nende sisemised pinged, mis leiavad ikka väga veidra väljundi.

gibberish about rattaga tööle

Ilmad on tegelikult suht ratturisõbralikud olnud. Tegin alles alates sellest teisipäevast rattaga tööle minemises pausi, sest mul on NOHU. Hakkasin sellel kevadel regulaarselt (ehk siis väga väheste eranditega iga päev ) rattaga tööl käima kohe kui lumi läinud oli. Tööl küll imestati ja uuriti, kuidas see võimalik on. Ja see on võimalik! Ma ei olnud ka ainuke, kes rattaga tööle sõitis - väga positiivne. Hea oleks, kui töö juures maja juurest üks kõrge äärekivi ära kaotatataks ja ideaaliks võiks maja juures ka selline "majake" olla nagu Anne kanali ääres kergliiklustee lähistel on.

Ja selle perioodi jooksul olen ma vist ainult 2x korralikult märjaks saanud. Tegelikult ka - ilm ei ole takistuseks!

Kollane sügis

Dancing feet

gibberish about aknavahetus novembris ja nohu

Hetkel on mul elunohu. Ühelt poolt jookseb koguaeg tatt ja teiselt poolt veri. Is nice. Asi võib ka selles olla, et tööl vahetatakse juba teist nädalat järjest aknaid. Jah, novembris. Päris norm.

Üleeile kukkusin juba enne 21:00 voodisse magama ja muidu läheme 22:00 magama, aga mitte mingi nipiga ei puhka välja. Silmad suht punaseid veresooni täis.

Niner E.M.D. 9

gibberish about rattaga talvel

Reedeks niisiis tuli lumi maha. Neljapäeval töölt rattaga koju sõites oli suht normikas - nägu ja põlved said muidugi täiesti läbimärjaks.

Reede hommikul oli aga jää maas. Kohe, kui pidurdasid, nii ka ka kukkusid. Ma kaks (2) korda pidurdasin ja kukkusin ka muidugi. Esimene kord oli väga madalalt kiiruselt. Teine kord juba oli kukkumine põrutavam, sest ka kiirus oli suurem. Sinikas on puusal igastahes. Ja edasi ma sõita ei saanud, sest juba aastaid katkine ketikaitse oli nüüd täiesti ribadeks ja vahele kiilunud. Kõndisin edasi jala. Õnneks õhtul sain ikkagi ratta seljas koju. Tore, kui on abivalmis kolleege :)

Täna rattaga ei läinud, kuigi teed olid täitsa korralikud. Ainuke lumega koht oli sild, kuhu tegelikult juba reedel oli soola ja kivikesi pandud...

Homme plaanin ikkagi rattaga minna.

Otsisime suveks ära pandud talveasju ja võtsime kapi otsast leidmise ootuses alla kasti. Ronja tuli ligi ja avas karbi kaane: "Oo, sünnipäev!"

SEC

gibberish about magama

Viimasel ajal on Ronja magamaminekuga mingi kamm. Ei tea, kas sellest, et ta tõbine on või...

Aga täna tegin ma nalja, et vaataks, mis siis juhtub, kui ma ei hakka teda magama pushima. Ütlesin talle, et mängi ära oma mängud ja siis ütle, kui magama tahad minna.

Laps mängiski oma mängud ära ja siis viskas end vaiba peale põrandale pikali. Aa ja viimasel ajal on tal mingi veider tahtmine just põrandal magada (päeval).

Ma siis tõmbasin rulood alla ja toa pimedaks.

Ega ta muidugi kohe magama ei jäänud, oli ikka vaja vahepeal joonistada, tuld põlema panna ja nukku magama panna kah, aga üldjoontes läks magamaminek täitsa sujuvalt.

gibberish about trenn

Olen nüüd käinud mõned nädalad kambaga koos trenni tegemas. Hoopis teine tera. Kilomeetrid kogunevad palju kergemini, aga samas kuna teised sõitjad maanteel on seni olnud ainult mehed (tugevad mehed), siis võimalusi pingutamiseks on.

Hea on see, et on kindlad trenniajad, millega arvestada ja kui ilm juhtub hea olema, siis toimub ka operatiivseid trenne, millest ka teisi teavitatakse.

Ma muidugi loodan, et ma pühapäeval kellegi trenni kuidagi ei häirinud (noh, et pidi mind lükkama kah), aga samas ma ei olnud ainuke "nõrguke", kes ringi vastutuules veel pikemaks ei teinud. 

Ja pimedas rattatulede valgel on eriti äge ju sõita!

Ronja hakkas nõudepesu mängima. Kaasaegsele lapsele kohaselt ei toimunud see käsitsi vaid hoopis ladus laps oma nõud nõuderestile nagu nõudepesumasinas.

Käes on sügis ning lapsel on seljas nommenoon ja nummikud.

Foxes - White coats

Mu lemmik praegu.

gibberish about Tonja

Kaks asja, mida Ronja võib pikalt-pikalt teha on piltide ja videote vaatamine.

Eile vaatasime TRM´i pilte ja siis tuli pilt, kus ma enne starti geeli söön ja Ronja : "Emme sööb geeli!" 2. aastane!

Ronja (või nagu ta ise ütleb Tonja või vahel ka Nonja) lemmikmultikas on "Masha i Medved". Kiidan valiku heaks. Teksti palju ei ole, aga pilt on super. Saab veits vene keelt ka harjutada. "Upala!" Selgus ka see, et vaatamata sellele, et ma üldse vene keelt õppinud ei ole, saan ma keelest rohkem aru kui Siim...

Veel vaadatakse muidugi internetist lammaste pilte ning kassi ja beebi ja nuku (on sellised videod, kus erinevaid nukke tutvustatakse) videoid. Ja kui keegi imestab, miks mingil täiesti suvalisel pallimere videol, kus mingi paks mees lapsega pallide sees hullab, miljoneid vaatajaid on, siis....khmm...

Täna hommikul vaatasime jälle Masha playlisti ja sinna oli vahele pikitud mingi selline video, kus näidatakse kalamarja, kulda, lumist loodust ja täringuid (venemaad iseloomustavaid asju või...?!) ning, kui Ronja täringuid nägi, siis ta pm ütles midagi "täringud"-laadset ja läks oma tuppa ja paramparaa otsis ma ei tea, kust ka oma täringud (tavatäringutest suuremad, puust tehtud) välja! 

ailen

Reini jõgi

kunst EYE ees

rattaparkla

elu kalleim söök

iamsterdam

gibberish about rattatrenn

Kuu saab kohe-kohe läbi...

Olen nüüd kaks korda käinud nö päris rattatrennis. Esimene trenn seisnes peamiselt seismises. Ei tulnud just hästi välja.

Juba trenni ajal ütlesin, et postitantsija tunne on ja et raudselt on pärast jalg sinine. Olidki järgmine päev sinikad kintsul.

Eile käisime Ihaste kandis. Kambaga koos on ikka hoopis teine tera trenni teha. Pingutad rohkem (metsas nt) ja samas ka vähem (maanteel nt). Olin seekord alguse kütteks ka vaimselt rohkem valmis kui eelmine kord.

gibberish about Elva RM

See võistlus oleks nagu juba 100 aastat tagasi toimunud.

Aga kokkuvõtvalt: algul oli räme maanteel vastutuules kangutamine ja pärast sai juba ka normaalselt maastikusõitu sõita. Ja kusjuures rada ei olnud nii kruusarallikas midagi. Eks uuel rajalõigul  ja vihmasel ilmal oli ka oma selles. Ilm oli muidugi omaette teema. Temperatuur oli stardis +16 ja finišis +8. Hea, et Arbi järvele üldse jää peale ei külmunud. Sõidu alguses said maanteehundid muidugi korralikult minema. Mina jäin mitme oma klassi naisega mitmest rongist maha. Nagu Lauri Herman ütleks, et kõlab nagu profi jutt.

Muidu läks võistlus hästi - olin oma vanuseklassis 3. naine.

gibberish about rattavärk

Käisin eelmisel laupäeval Jõulumäel rattamaratoni sõitmas. Viimati sõitsin nö pikka rada aastal 2008. Hästi läks, sõitsin ilusasti 700 sisse. Võrreldes strardinumbriga parandasin kohta 400 võrra.

Sõidu algus oli megaaeglane (eriti võrreldes poolmaratoniga, kus tõmmatakse kohe 6. käik sisse ja pulss punasesse) ja seisma pidi nö esimesel ringil päris mitu korda. Umbes esimese ringi (mis oli tegelikult poolmaratoni rada, aga tinglikult sai seda nimetada esimeseks ringiks, sest vahepeal tuldi suusastaadionile tagasi) keskel lõi mul äkki pähe, et issand-jumal-mul-pole-ju-ajavõtukiipi-peal. Lootsin selle peale, et tagasi suusastaadionile minnes on kuskil seal olemas ka Siim ja ma saan talle öelda, et kiipi pole ja anna kohtunikele teada, et ma lõpus ikka aja kirja saaks. Õnneks oligi Siim seal pildistamas. Rääkisin talle asjalood ära ja sõitsin edasi. Õnneks rada tiirutas veel staadioni läheduses. Siim käis ja võttis vahepeal õelt, kes oli juba stardikoridoris oma starti ootamas, ratta, läks auto juurde, leidis ümbrikust kiibi ja sõitis tagasi raja äärde kohtunike juurde rääkima olukorrast. Selle ajaga olin ma jõudnud vahetult vahefinisi juurde. Enne oli vaja veel päris rängast järsust tõusust üles saada. Seal tõusu juures oli ka päris palju kaasaelajaid. Umbes poole tõusu peal sai mulle selgeks, et liiga raske käik on sees ja madalamaks ma seda ka panna ei saa (mul keeratavad käiguvahetajad) ja jalga ma ka pedaali küljest lahti ei saa ning nii ma siis punnitasin seal 2-3 käiguga (tegelt oleks vähemalt 2-2 peale tahtnud keerata). Rahvas elas kaasa, et ma saan küll üles ja tubli-tubli. Ma mõtlesin sellele, et kogu selle rahva ees ma küll külili ei taha vajuda. Õnneks sain ma mingist surnud punktist üle ja mäest üles. Tänasin kaasaelajaid ja nägin ka Siimu. Tulin ratta seljast maha ja sain lõpuks ka kiibi peale :-)

Sõitsin rõõmsasti edasi, tõusu alistamisest veel mõnus adrekalaks sees. Sõit läks tõusvas joones: peaaegu keegi minust mööda ei sõitnud, ainult ise kerisin kerge jalaga mööda. Ka mõned naised jäid selja taha ja siis ei tulnud ega tulnud enam ühtegi naist selg ees vastu. Pärast lõpuprotokolli vaadates oligi selge, et jägmine naine oli veel piisavalt kaugel. Eriti arvestades seda, et ma sõitsin endal parema käe peopesa katki käikude keeramisest. (Nüüd on mul kindel plaan lülititedega vahetajad osta.) Kuna käsi oli katki, siis väga ei tahtnud käiku üles keerata, sest see tuli ju ka alla keerata ja see oli jube valus (verd tuli ka nt). Ja nii ma siis lõpus ca 15 km kulgesin ebatavalises tempos. Hea, et veel tagant mõni naine ise järgi ei jõudnud :-D

Sõiduga jäin täitsa rahule. Rada meeldis ja ise kestsin kah.

Nüüd ei teagi, mis saab, et kas järgmiseks aastaks uus parem ratas osta või tuunida vana, mis võib kujuneda isegi kallimaks kui uue ratta ostmine (veider). Peab raamisuurusi uurima, sest ma vist väga raamitundlik olen. Või lihtsalt väga konservatiivne. Või ma ei tea. Praeguse ratta peaks ka muidugi siis maha müüma, et uue ostmist rahastada.

Olen siin ja seal ka rattaid proovinud, aga praegu pole ühegagi olnud tunnet, et voh see on minu ratas.

Hetkel on netis 2013 ratastest silma jäänud üks helesinine (nagu ka mu praegune ratas) Specialized ja üks hall Trek. Aga peab veel geomeetriat ja värki uurima.

gibberish about sinikas

Sellise sinika sain viimasel võistlusel. Ei midagi hullu. Minu taga olnud mees sõitis ka mulle veel sisse, kui ma kukkusin. Tagant poolt olevat tundunud, et lausa mulle vastu pead sõitis, aga õnneks siiski mitte. Üldse kuidagi viimasel ajal kukun palju. Asi siiski pole selles, et ma kuidagi riskin rohkem. See konkreetne kukkumine juhtus puhtalt oma hooletusest.

Mustikal sai ka ikkagi ära käidud. Korra käin rappa kinni ka. Oh joy.

gibberish about Köln ja Amsterdam

Nüüd siis paari sõnaga meie selle aasta augustireisist.

Kui ühe sõnaga asi kokku võtta, siis: KUUM. Väga. Pm kohe Düsseldorf (Weese) lennujaamas olid palmid väljas. Ma korra juba mõtlesin, et oot-oot, kas ma maandusin Itaalias? Tegelikult oli vist tegemist botaanikaaia väljapanekuga. Vist. Mu saksa keel oli siis veel väga roostes.

Köln (meie peamine peatumiskoht) oli äge. Käisin Kölnis ühe korda jooksmas (teise korra Amsterdamis) ja kõndisin vist iga päev ca 20 km. Päriselt ka. Ma pole ühegi reisi ajal niiii palju kõndinud. Neljandal päeval olid mul juba südame kõrval valud sellest ringi traavimisest. Nüüdseks vist olen valudest lahti saanud. Ca 160 km rattarenni on abiks ka olnud.

Kölni toomkirik on megaäge. Pm kõndisime (!) Kölni vanalinnas (niipalju, kui see vanalinn on pärast sõda) ja siis pöörasime ümber nurga ja seal ta oli. Hinge tõmbas kinni pm, sest see hoone on küll megavõimas. Nagu müür taevani oleks maa seest äkki välja ilmunud. Nii kõrge oli. Toomkirik pidavat olema ka Saksamaa külastatuim turistikas. Käisime sees ka. Seal üks aken oli kahjustada saanud ja selle asemele tehti kaasajal piksliline vitraaz. Üks usumees oli selle pärast megasolvunud ka olnud.

Amsterdam oli väga rahvarohke turistikas pm. Poodides enam eriti ei käinud ja mõnus oli ka niisama kanali veerel või platsil mõne kuju või purkskaevu äärel  istuda. Pm kõik võimalused, mis  jalgade kastmiseks olid, said ka ära kasutatud. Megakuumus oli ikka. Kõndisime natuke vähem. Ca 15 km päevas. Meeldis see, et igale liiklejale (jalakäija, rattur, auto, ühistransport) oli mõeldud üks rida mõlemas suunas. Võrdsus ikkagi.

Nunnu, aga megakallis koht. Köln tundus Amsterdami kõrval ikka väga odav . Amsterdamis sõime ka elu kalleima õhtusöögi. Loodan, et sellist summat me enam kunagi välja ei pea käima. Koht oli Castell. The Guardian oli selle valinud maailmas 15. restoraniks. Me läksime sinna lühikestes pükstes. Ja ma oma kaasavõetud kõrgeid kontsi ei saanudki kanda...

Aga Kölnis oskame nüüd soovitada väga head kebabi kohta, väga head itaalia restorani ja väga head hiinakat. Kõik väga mõistlike hindadega. Kebabi kohas tüüp teeb ise need saiad ka valmis ja lambaliha on megahea.

gibberish about hammertime

Nii ja nüüd peaks tulema mitu turbopostitust, sest 8 on ju vaja täis saada.

Kõigepealt pilt pm vist Tartu kõige avariiarohkemalt ristmikult, mida sel suvel tuuniti veel kahe stop-märgiga. Ükspäev, kui ma kaltsikatiiru tegin, oli märk selline. Järgmine päev, kui me Ronjaga mänguväljakutiiru tegime, siis hammertime oli kadunud. Pm kui Tartus on üldse mõni ristmik, kuhu hammertime sobiks stopi alla, siis just see on see ristmik.

Aaa ja see ka veel, et mulle selle hotelli külmkapp väga meeldib. Teeb joogid väga kiiresti väga külmaks. Jeee.

Pärast peab ainult hotelli kolme (3) eurosed joogid sinna tagasi panema.

gibberish about võistlused

Väike võistluskokkuvõte ka:

Eelmisel nädalal oli nelja (4) päeva jooksul kolm (3) võistlust.

Esimene oli Haanjas Kurgjärvel. Ja seal saime kaela sellise vihma, et hoia ja keela. Pm mitte muffigi ei näinud ja jõed voolasid igalt poolt alla. Suuga hingata väga ei saanud, muidu prill udune. Muda oli ka korralikult. Aga äge oli. Mõni suurem võistlus võiks ka sellistes tingimustes tulla. Haahha.

Teine võistlus oli Türil. See oli ka äge. Rada oli mõnus ja sõita oli ka hea tunne. Ainuke jama (nama nagu Ronja ütleks) oli see, et mul pärast veetakistust tuli kett maha ja selle peale saamine võttis nii kaua aega, et ma jäin täitsa viimaseks :(. Pärast oli tunne nagu rattahärhjal mõnes Tallinna kolmapäevikul. Et siis olin tehniliselt ja kiiruseliselt lihtsalt nii palju üle. Ja siis sai rada otsa.

Kolmas võistlus oli SEC Kuremaal. Ilm ähvardas algul jahe tulla, aga sõit oli siiski soojemapoolne ja sai ka jälle liiga ruttu otsa. Oleks ma varem näinud 10 km silti, oleks varem kütma hakanud. Nägin alles 5 km silti ja siis nagu enam suurt mõtet ei olnud. Tõuse oleks võinud rohkem olla. Tõusupede nagu ma olen. Aga muidu jälle kohaparandus üldarvestuses ca 10 kohta. Kurta ei saa.

gibberish about saksamaa

Jee Saksamaa on nii äge! Ilm on supersoe. Kusagil Düsseldorfi kandis näitas ühe maja peal lausa 44 kraadi kuuma. Buss näitas siiski kõigest 28.

Homme plaanin leida pargi üles ja minna jooksma :-) 

Aa ja lennujaamas olid palmid!! Nagu mismõttes? Saksamaal?

See on ikka täiesti kummaline, et isegi selliste kuumade ilmadega on Ronjal ikka nohu ja köha. Ja operatsiooniaeg on alles oktoobri viimasel päeval. Kui ta juba suvel on tõbine, siis kuidas me sügisel hakkama saame...?

Eile oli Otepää rattamaraton. Tulemus oli elu parim koht selle võistlissarja raames nii üldarvestus kui alla 35. aastaste naiste arvestuses.

Mulle kuum ilm ja pikad sõidetavad tõusud sobivad niisiis väga hästi.

gibberish about aga muidu kõik ok

Ohai!

Kuna Negativus festival on täies hoos, siis:

• pikemat aega magada ei ole saanud normaalselt (täna öösel nt 4-5 oli äratus)
• Ronts on nohus JA köhas
• rannapäeva vist ei tulegi, kui just augustis vanas Euroopas ei ole megakuumad ilmad ja kuskil keset linna rand, kus saab ka ujuda
• Siimu klassi rattamatk lükati nädal edasi (sellel on muidugi ka oma positiivne pool - saab Hansapäevadele, Otepää rattamaratoni avatud raja sõidule ja esimese Tartu Mill triatloni lastevõistlust vaatama minna). Kahju muidugi et Lätti jääb minemata, aga eks siis mõni teine kord, kui vihma ja halba ilma vähem on.
• Lauaarvuti pani ka teist korda meie juures elades sad-mac'i pildi ette ja peab ta jälle kuidagi töökorda saama. Ma muidugi olen oma miljoni pildi pärast mures. Peab ikkagi kuskile kuidagi nad üles panema, et me neist ilma ei jääks.

Aga muidu kõik ok. Kui ainult jõudu ja energiat oleks, et midagigi teha. Sest tööpäevale järgneb ju tööööpäev kodus.

Aga muidu kõik ok.

gibberish about reaalne

Ja ma ei suuda juba meie suvepuhkust ära oodata. Ma võtan oma jooksutossud ka kaasa, sest meie arvatava elukoha vastas on üks äge park. Kaardilt vaatasime.


Kurb on see, et ma vist olen oma pulsivöö ära kaotanud. Oeh, väljaminekud...


EA suutis ka lõpuks mu tagasilennupileti korda ajada. Niisiis piletid ka olemas. Päris reaalne!

gibberish about suvepuhkus

Ma ei taha küll öelda, et maailm tiirleb minu ümber, aga need kaks (2) aastat, mil ma kodune olin, olid i-lu-sad ilmad suvel.  Pm parimad üle maiteamisaja. Ja nüüd sellel aastal, kui ma tagasi tööle läksin, on ilm lihtsalt ju-be.

Tööl kolm (3) inimest on pikemal puhkusel (vähemalt 3 - 5 nädalat) ja täna kaks (2) neist käis tööl. Üks ütles, et ta tahaks juba tööle tagasi - igav on hakanud. Kodu on koristatud ja maal käidud.

Ma ei kujutagi enam ette, et misasi see igavus on, et mitte midagi teha ei ole. Viimati oli nii vist umbes põhikoolis umbes augustis, kui sadas vihma ja oleks juba heameelega kooli läinud.

gibberish about parim koht

Eile oli Rakke Rattamaraton. Läks hästi. Elu parim üldarvestuse koht selles sarjas (ma esimest Kalevipoja Rattamaratoni ei loe, sest see oli kandidaatmaraton). Kui ma nüüd ka mudaliigast tagasi oma gruppi ei saa, siis nomaitea!

Kuna rada oli pikk ja üks raskemaid ning ilm kuum ning kruusa ja tuult oli veits liiga palju, siis lõpp läks raskeks. Oleks väga abiks olnud, kui kofeiinitropse oleks kaasas olnud. Enne kella kolme läks ikka kõht päris tühajks ja energiat oleks juurde vaja olnud küll. Aga koht ja aeg olid head, nii et patt oleks mitte rõõmustada.

Nägin ka ühe kukkumise tagajärgi. Rangluumurd. Oli kui valus seda meest oli näha.

gibberish about Siplase

Eelmisel teisipäeval käisime ootamatult Rakvere lähistel sõitmas. Ilm oli super. Kohale oli tulnud 3 naist (mina, ca 40 aastane ja ca 13 aastane). Niisiis kindel kolmas koht. Esimestelt meestelt sain kohe esimesel ringil ringiga pähe.

Igal ringil oli mul mingi jama ka. Kohe pärast starti oli tõus ja seal sadasin võssa kah, sest ma ei saanud jalga lahti. Esimesel ringil kaotasin enamuse oma rattakellast ära ja siis otsisin seda ja sinna läks aega muidugi.

Teisel ringil tuli kett maha. Kolmanda ringi lõpus mõtlesin, et ohh midagi juhtunud ju, aga siis nägin, et mul paremal jalal on rattakingal peaaegu nina läinud. Selle kleepisin liimiga eile enne Rakke Rattamaratoni kinni ja püsis isegi!

Neljandal (viimasel) ringil juhtus ainult see, et Epp helistas ja ma ei kukkunudki! Aga eks ma olin hullult ettevaatlik kah.

Auhind oli küll super. See oli kaks pastakat. Jee! Aga tegelikult oli auhinnaks ratta/mürgi/enda prits. Ise sain/saime valida. Kuna me just olime endile uued maanteekummid ostnud, siis neid ei valinud. Teises komplektis oli veel tass ja spordijoogi pulber ka. Tassist on veits kahju, aga jee me saime juba eile end Rakkes puhtaks pesta. See oli niii mõnus ja mugav!

gibberish about maxspeed

Käisime eile sõitmas veits: tuli veits alla 100 km. Paneks sellest ka pildi, aga Webbygram on omadega metsas.

Sõitsime mu lemmikrada: Valgjärve tee kaudu Otepääle, kus tegime mõnusa pitsa- ja joogipausi. Ilm oli muidugi väga-väga hea. Vedas.

Siis pärast veel linna peale välja ka. Muidugi pm mitte ühtegi pidu ei olnud. Üks kord üle 100 aasta tuleme välja ja ikaldus. Korra oli juba tunne, et sööme juustuburksid ära ja tagasi koju magama. Aga lõpuks oli ikkagi täiesti tore ja lõbus. Jee!

Muidugi ma ei olnud enam harjunud nägema seda, et kui palju koledaid inimesi võib linnas liikuda...Osaliselt on varsti Eestis ka juba nagu Iirimaal, kus tütarlapsed panevad oma figuurile sobimatud kleidid (?) selga ning kõiguvad komberdavad oma kõrgete kontsade peal. Palju koledaid mehi oli muidugi. Nad kõikusid ja komberdasid ka ilma kõrgete kontsadeta.

gibberish about jälle padusadu

Ronja on sel nädalal maal vanaema juures. Praegu on siis vanaema kantseldada pisike laps ja pisike koer Meffi. Nimelt võeti maale kutsikas õuevalvuriks.

Kuigi meil oli plaanis kohe esimesel päeval koristada täiega ja hiljem toredaid asju teha, siis muidugi olen ma siiani ainult Ronja toa jõudnud ära koristada. Muidu oleme kahel päeval ratastega sõitmas käinud. Esmaspäeval Tähtvere dendropargis ja Ihastes ning teisipäeval Vooremäel, kus oli totaalne padusadu lõpuks. Seal ma ka kukkusin endal küünarnuki mõneks ajaks valusaks ja põlve kriimuliseks. Jalg lihtsalt ei tulnud pedaali küljet lahti (esimesel korral sain kuidagi puutüvest käega kinni ja jäin seisma, teiselkorral nii õnneks ei läinud). Kokku sõitsime voorekal ca 5,5 km, aga aega läks ca 1 h. Meil oli kaasas üks paar veel, kus naispool oli just endale maastikuratta saanud. Vooremägi on ju superhea valik esimeseks maastikusõiduks. Not. Minagi ei julgenud seal ca 98% kohtdest alla sõita normaalselt. Aga ma proovisin teise Siimu fullsusserit (ehk siis nii tagai kui ka ees on amort) ka. Tal ka Kona. Käiguvahetaja mulle meeldis ja tundus, et laskumistel on tõesti fullsusseriga parem sõita.

Magada oli ka plaanis, aga ma niiii väsinud olen, sest ikka ma 6.00-6:30 ärkan. Täna õnneks suutsin pärast ärkamist uuesti uinuda ja natuke lisaks magada.

Ja äkki isegi tuleb meil (mul siis nagu, sest Siim on juba sel aastal s*taks reisinud) esimene välisreis ka!

Pm ma saaks Soome ka võistlema minna, aga see oleks vist orgunn ja veitsa kalliks ka vist läheks. 

gibberish about rekord

Jäädvustan siia selle, et Ronja on vist maailma suurim lambafänn. Ta pm iga päev tahab, et talle pandaks arvutisse lambapilte jooksma. Ja siis muudkui ütleb, et mää, lamma ja palju lamma. Täna küsisin talt, et kas sa oled lammas? Tema, et jah. Küsisin, et kas sa sööd rohtu ja muru? Tema, et jah.

Eks ta peale koerte-kasside-partide-muudelinnalindude ongi vist lambaid kõige rohkem näinud. Maal siis.

Päris põnev, et kuhu see lambafännlus viib ja kuidas lõppeb.

Aga muidu on Ronja taas haige. Meil on 2aastavaktsiin ka tegemata ja ma ei kujuta ette, millal tuleb see hetk, mil ta päris ok on ja süsti tehtud saab. Täna tahtis ise 18:45 magama minna ja see juba tähendab, et tsiks on päriselt ka haige :(

Aa see ka, et Ronja on ju Raekoja platsi purskkaevus "ujumas" käinud. Ta nimelt kukkus sinna sisse, kui ta Siimuga linnas oli. Õnneks, et ta vette kukkus ja mitte maha kividele. Ja siis pidi Siim läbimärja lapsega koju tulema läbi linna...Pärast seda Ronja vist kohe haigeks ei jäänudki. Rekord lasteaias on siis nädal ja 1-2 päeva.

gibberish about kolmas

Ohai!

Võtsin just elus vist esimest korda antibiootikume, sest pm praegu jookseb neljas (4) nädal köha. Nüüdseks on see lihtsalt selline hääle puhtaks köhimise köha ja õnneks enam köha kätte ära ei sure koguaeg ja öösel on võimalik magada.

Aga muidu käisin nädalavahetusel jõustruktuuridega jõudu katsumas. Läksin sinna peamiselt triatlonile võistlema, aga tuli välja nii, et jooksin lisaks ka 800 m. Triatlon läks väga hästi. See oli ka minu esimene triatlonilaadne võistlus: 12 km ratast, 4 km jooksu, 100 m ujumist. 

Esiteks jäin ma kiire stardi tõttu kohe grupist maha, asusin ka kohe gruppi püüdma, kuid sain kätte ainult mõned grupist maha pudenenud naised ja hiljem ka mehed. Ühte meest vedasin kuni ühe kobedama tõusuni, kus ta maha jäi. Teist meest vedasin kuni selleni, kui ta küsis, et kas ma tuules oskan sõita. Mina, et no proovime (ega jah, Tartu Rattarallil saigi vähe grupis sõidetud...). Ta ütles veel, et vot sõida selles kohas. Ma siis sõitsin selles kohas ca 200-300 meetrit kuni selleni, kui see mees arvas, et ma võiks ikka ise vedama minna. Ega tuulega see vedamine kerge ei ole...

Siis jõudsin vahetusalla. Kiiresti rattakingad jalast ja jooksutossud jalga. Siim pärast kiitis, et mul vahetus õnnestus väga hästi. Tsiks enne mind oli ikka korralikult kohmitsenud. Eks ma olin ju ühe korra kingavahetust kasarmus proovinud ka ja paelad enne sobivalt kinni sidunud.

Ja siis ma jooksin. Ja jooksin. Siim jootis ja andis infot. Sain ühe naise kätte ka. 4 km on suht minu distants ka. Vist. Selle ajaga ju jalad ei jõua valutama hakata ja end tagasi ei pea ka üldse hoidma. Kuigi ma mõnel korral mõtlesin küll, et äkki peaks jõudu ujumiseks ka jätma. Kuigi noh palju sa nende jalgadega ikka ujud.

Vett ma täitsa ootasin, sest laupäev oli niiehknaa väga kuum päev ja kui sellele lisada veel jooksmine, siis noh enne ujumist ma rinda ja käsi märjaks eraldi ei kastnud ,vaid kohe täiega vette ujuma. Konna. Kuna selline tehnika on kroolist ikka tunduvalt aeglasem, siis jõudis 1-2 naist ka selle ajaga ujuma tulla. Ja siis läks põnevaks. Hõigati, et ma ujun konna, et ujugu krooli, mina, et ma ei oska. Ja siis üks tsiks jõudis mulle ikka täitsa kuklasse. Mina siis proovisin paar korda põhja kätte saada, et jalad alla saada. Kolmandal korral hõigati kaldalt, et nüüd on põhi ja pane lõpuni, et tumeda peaga  tüdruk saab mu kätte muidu. Ma siis proovisin jooksma hakata, tegin paar sammu ja kukkusin pikali. Kohe püsti ja lõpuni ja võitsin kolmanda koha! Ma väga rahul olen. Eriti arvestades seda, et minust ettepoole (arvatavasti võitis, pole tulemusi ise näinud) jäi Valga triatloni teine naine.

Ilus oli see, et mul mitte üheltki alalt järgmisele üleminekul ei olnud probleeme. Räägitakse küll, et pärast ratast on raske jooksma hakata, aga mulle nii sobis väga hästi. Seekord.

Lisaks sain ma sellelt võistluspäevalt päevituse, mida ülejäänud suve kuidagi normaalsemaks päevitada. Õnneks ma olin näkku 15 faktoriga päevakreemi pannud ja nägu mul vähk ei ole.

gibberish about mittetreenitus

Kui ma juba siin olen, siis natuke Rõuge Rattamaratonist ka.

Niisiis esimene rattavõistlus uue autoga. Kõlab hmm huvitavalt. Auto oli ülesannete kõrgusel muidu. Mugav ja ruumikas.

Rattaga nii ei olnud. Vähemasti alguses. Enne võistlust oli tunne, et esiteks ma kohe-kohe minestan ära ja teiseks ratas mu all oli nagu lehm libedal jääl. Täielik juhitamatus ja ebakindlus. Sõites Rõugesse oli mul veel peavalu ka olnud. Mulle soovitati ka üldse mitte starti minna. Olin ju selleks ajaks kaks (2) nädalat haige ka olnud.

Aga ma läksin ikkagi. Aeg tuli alla 2 h, koht üldarvestuses 163 ja oma klassi naistes 5. Numbriliselt läks  hästi. Aga pm paar-kolm kõvemat sõidunaist oli puudu ka. Aga siiski väga hea tulemus minu mittetreenituse juures. Esimest korda oli meil Epuga niiii väike vahe. Ma lausa nägin teda rajal! 

Rada oli mõnus. Köha oli ka korralik. Ilm oli ka super. 

Eks siis nüüd tuleb kuu aega trenni teha. Mhmh. Äkki kui Ronja maale vanaema juurde läheb, siis see trennitegemine ka tõelisuseks ka saab. Praegu on kogu mu trenn pm ainult rattasõit tööle ja tagasi. Aga nii koguneb nädalas vähemalt 30 km :-D abiks ikka. Peugeot on mul muidugi megaraske ratas ka. Täna sõitsin korra mntrattaga ja no sellega ei pidanud suurt midagi tegema, et see edasi läheks.

gibberish about uhke ema

Noo nii kuu juba poole peal.

Pm pärast rattarallit olin ma 2 kg kergem ja rämedas kurguvalus. Esmaspäeval käisin tööl ja pärast seda olin nädal koos Ronjaga kodus haige ja nüüd jookseb juba kolmas nädal köha. Varsti lähen röntgenisse ja vereproovi andma. Varsti ses mõttes, et mitte täna varsti, aga muidu varsti.

Suurepärane on nüüd see, et meil on riidekapp! Tasuta saime ja see on suur ja peegliga. Ses mõttes ideaalne. Nüüd on veel umbes tuhat asja veel juurde vaja. Lauanõusid ju pm meil on ainult ühe masina täis.

Aga pm jah, kes tahab väga kiiresti kaalu langetada, siis ma soovitan 137 km vändata. Ajab asja ära.

Aa ja Ronja ronis eile esimest korda minu nähes täiesti iseseisvalt redelist üles! Ma väga uhke olen!

Aga kahjuks lasteaia tänane retk Elistverre jäi ära. Kogu see kamp oli ilusasti turvatoolidega lasteaeda kohale tulnud ja siis selgus, et bussis pole turvavöid. :-( Siim veel pani talle nii nunnusti 5 eurot sõiduraha ka taskusse...nüüd tulebki selle asukoht uuesti kindlaks teha.

gibberish about TRR

Nonii. Elu esimene TRR (Tartu Rattaralli) pikk rada sõidetud. 137 km. Ma jäin rahule. Oma selle aastast treenitust arvestades olin valmis, et võib ka 5 h minna. Aega läks 4:23. Rahul olen ka sellega, et ma ei kukkunud. Sõites proovisime kolmekesi tsikid kokku hoida. See õnnestus peaaegu lõpuni. Esimest korda juhtus ka see, et minu grupis kukuti üpris hullusti (vaadata ma ei julgenud, pauk oli päris hele). See juhtus peale Elvat ja enne Otepääd, kus sõitsime päris suure grupi esimeses osas ja ühele meist kolmest sõitis keegi tagumisse rattase ja kukkus. Nii see vist oli, aga kindel olla ei saa.

Rahul olen ka sellega, et ma kordagi sõidu ajal ei pidanud wc-sse minema. Hull asi küll millega rahul olla, aga minu puhul suur asi. Nt sügisese 89 km Tartu Rattamaratoni ajal käisin 2x pissil ja nüüd kevadel 23 km Tartu Jooksumaratonil käisin ühe korra. Olin täitsa valmis, et vähemalt 1x tuleb jälle käia. Ju ma siis enne starti sain nende 7x asja ikkagi korda aetud. Aega siis arvestan keskööst.

Öö enne võistlus oli väga unetu. Esiteks käisin ma öösel 3x pissil, sest ma jõin söögi kõrvale 0,5 liitrit õlut ja Eurovisiooni ajal veel Värskat ka mingi koguse, et võistlusel vedelikkupuudust ei oleks. Ronja köhis suht kogu öö ja kolis ca 4:00 meile magama/köhima. Jälle magada ei saanud korralikult. Lisaks on mul alati raskusi uuesti uinumisega, kui ma olen pidanud hiljem kui 3:00 öösel ärkama ja ma olin just 3:00 käinud wc-s ja selleks ajaks, kui Ronja meile tuli, ei olnud ma veel normaaselt magama jäänud. Ja oleks, et Ronja oleks siis tahtnud pikalt magada hommikul. Ei tahtnud. Kõps ca 6:45 olime üleval. Ma rohkem ei uinunudki. Nii kui Ronja ärkas, nii ta ka süüa nõudis, siis pidi ka veel sellega tegelema.

Asi, milles ma pettunud olen, on see, et mehed rajal olid üldiselt erilised mömmid. Ette nad tööd tegema kohe kuidagi ei kippunud ja kui lõpuks mõni mees meie töötlusele allus ja sai lõpuks aru, et tema näol siiski mehega on tegemist ja mitte naiste tuules tallajaga, siis see tempo, mida need mehed üldiselt teha suutsid olid pehmelt öeldes kehv. Suht ainult 1 mees tegi ikka mehe tempot ka. Ju need mehed siis hoidsid oma jõudu lõpukoridori jaoks, et seal tempot teha ja äkki isegi mõni muhe kukkumine korraldada. Lihtsalt spekuleerin. Aga äkki nad lihtsalt ei jõudnud kah. 

Aga nüüd magama. Täiesti zombid oleme ju.

gibberish about jooksumaraton

Nii ja paar sõna Tartu Jooksumaratonist ka.

Enne seda käisin ma ka loengut/seminari/tarka juttu jooksmisest kuulamas Vilde Tervisekohvikus.

Käisin, sest ma tahtsin teada, mida pm spetsialist asjast räägib ja mida saab kõrva taha panna.

Tema suurim soovitus oli see, et võta alguses rahulikult. Parem on lõpus hakata mööda jooksma kui alguses. Et siis jookse algul oma tavapärasest tempost aeglasemalt. 

Suurim viga ever. Minu puhul küll. Pigem oleks ma tahtnud olla jõudnud kaugemale selleks ajaks, kui mu jalad valutama hakkavad, sest kui põlved ikka rämevalutavad, siis sa ei jookse enam pm isegi kui sul võhma on veel s*taks. Samuti sain ma aru, et mida kiiremini ma jooksen seda vähem mu põlved valutavad.  Ehk siis tõenäosus, et põlved valutama hakkavad on väiksem ja valu ise lükkub ka kaugemale (saab üldse keegi sellisest lausest aru...?).

Õppisin ma sellest asjast seda, et joosta tuleb ikkagi nagu ka rattamaratonidel, et pm esimesed 7 km pane nagu torust tuleb ja siis edasi lase nagu olud nõuavad.

Aga ma ei taha veel 100% öelda, et jooks kindlasti ei ole minu jaoks ainult sellepärast, et mul põlved hakkavad valutama. Ma väga tahan teada, miks mul üldse põlved nii hullusti valutama hakkavad? Mis mul viga on? On teistel ka tegelikult nii? Jooksevad ka valu trotsides? Valuvaigisti sees (mul polnud tegelt, mõtlesin küll sellele)? Mis nad teinud on, et ei valutaks? Enne võistlust, võistluse ajal?

Muidugi üks suur tegur selle põlvevalu tekkimise juures oli rajaprofiil: üles-alla. Ma võiks mitu-mitu korda rohkem mäest üles joosta kui alla. See allajooks võtab ikka niiii hullust põlvi läbi, et jube.

Aga muidu tore emadepäev oli - käisime emmega Otepääl surnuaias ja suvilas ka. Lõuna-Eesti on nii nunnu ikka. Kohe selline hea tunne tuleb sisse Võru poole sõites. Kõik need orud, metsad ja mäed (nagu Arno peksaks Teelele segast seal Eesti Film 100 klipis). Varsti saab neid orge ja mägesid mnt rattaga sõita ca 130-140 km.

Veel sellest jooksuvõistlusest - pm eks esimesel võistlusel oled ikka loll (ja sageli kipud ka endast targemaid uskuma). Nii ka minu esimesel rattavõistlusel arvasin ma, et tuleb rahulikult võtta. Aga siis tegin ma seda seepärast, et tegemist oli nimepoolest siis veel matkasõiduga ja ma mõtlesin, et kesse ikka siin nii väga võistlemas on. Aga oldi küll võistlemas ja täiega. Järgmine kord olin juba veits targem.

gibberish about vuhvel

Käisime eile pealinnas. Leidsin endale lõpuks pm sobiva rahakoti. Küsisin, et kas see on päriselt nahast. Müüja ütles, et ei, et see on mingist eriti vingest kunstnahast. Ta oleks heameelega sellest tehnoloogiast veel pikemalt rääkinud. Ju neil oli hiljuti koolitus olnud. Lõpuks lisas ta vist müügi(ostu)argumendina, et tegemist on Dolce&Gabbana vuhvliga (ta päris nii ei väljendunud, aga point nii on). Ja ma ei käinud seda kuskil turul ostmas. Pm vähemasti Tallinna suurima ostukeskusega oli tegemist.

Aga rahakott ise on ilus. Ainuke jama on selles, et tegemist on vist vasakukäeliste rahakotiga. Kui selliseid asju üldse olemas on...

gibberish about suur vale

Aega üldse ei ole. Ja midagi tehtud ka ei saa.
Magada tahaks.
Mööblit tahaks.


See on nii jama, et inimene ei saa asju teha siis, kui ta neid tegelikult kõige parema meelega ja efektiivsemalt teeks. Nt ma tahaks hommikul koristada ja alles kuskil nüüd õhtul tööd teha. Ja noh päeval tahaks trenni teha ja mänguväljakul käia. Ja magada ka muidugi pärastlõunal.
Ja see 8tunnine tööpäev on üks suur vale. Tööpäev ju ei ole 8 tundi pikk. See on pigem 10 tundi pikk.
Mhmh lasteaed on elu parim aeg. Ja samas ma oleks nõus ka elu lõpuni 23 olema.

gibberish about mkmm

O hai

Tervitaks siinkohal Kuusalu inimest, et tundis huvi, et mitu varvast on hobusel!

Tõesti, ma ka ei tea...

Nädalavahetuseks muidu lubab vihma. Nunnu. Pühapäeval on võistlus. Nunnu. Saab vist mustaks. Loodan, et vähemasti lumi on nüüdseks Viljandi kandis ära sulanud.

Ronja arengud: oskab öelda "taha", mis võib tähendada nii seda, et ta tahab kui ka seda, et ta ei taha. Keeruline. Väga ilusasti ütleb ka "jah".  Kui tahab ei öelda, siis ütleb "mkmm" nüüd.

gibberish about pott

Ja siit siis selle kuu viimane postitus, et ikka neli tükki kokku tuleks.
Pm eile käisime  Püha Loomaia Rattarallil. Pm rohkem ma sinna ei läheks. Pm mägesid polnud, aga seda oli ka Pärnu lähistest arvata. Jäime esimest korda elus viimasteks. 
Hea oli see, et sai taas Stefanis söömas käidud. See on ikka nii mõnus, kui on üks kindel koht, kus saab head sööki ja ei pea pikalt mõtlema, et oh jummel kuhu küll sööma minna.
Homme äkki hakkavad jalad ka valutama, täna ei ole isegi valutanud.
Ja muidu Supilinn tegi just natuke aega tagasi Lodja seltsile jalgpallis pähe.
Ja nüüd on päris kindel see, et Ronjaga kuhugi minnes tuleb kindlasti pott kaasa võtta. Just siis, kui kindlasti mõnda wc-d läheduses ei ole. Kuigi ta on nõus ka kükitades pissima, aga siis ei ole kindel ,et riided ikkagi kuivaks jäävad...

gibberish about big no-no

Mõtlesin kaardil raja valmis, aga õiges kohas ma Saadjärvel Jõhvi mnt poole ei keeranud ja sõitsin hoopis Elistverre, mis iseenesest on täitsa nunnu koht, kuid enne seda asub koht nimega Juula. Esiteks on seal naabrivalve ja teiseks elab seal üks eriti verejanuline taks, kes minu muidu päris rahuliku pulsi mõne sekundiga 186ni viis ja kiiruse (kergel tõusul) 38ni. Mul vist elu lõpuni on selle taksi nägu koos kihvadega meeles ja see kuidas ta nagu rakett taluõuelt aia tagant välja sööstis ja ma vasaku jalaga tõmbasin mai tea kust tulnud jõuga mai tea mitmenda käigu sisse. See oli ka see sõit, kus minu maanteerattast sai kruusateeratas kuueks (6) kilomeetriks, sest ma ju ei saanud selle hullu taksi juurest tagasi sõita, aga kõik teed edasi olid kruusateed.

Selline oli siis minu viimane rattasõit.

Jooksumaraton läheneb hirmuäratava kiirusega. Olukorda ei tee paremaks ka need jooksjate hordid, mis mu akna alt iga päev mööda silkavad. Ma krt ei ole endale siiamaani korralikke jooksutossegi ostnud.

Ükspäev lugesin ühte eriti hirmuäratavat blogi sellest, mida kaks (2) aastat intensiivset trenni ühe tsiksi põlvedega teha võib. Põhiliselt siis rattatrenni, aga ta on ka nt järjest ära kõndinud 60 km ja jooksnud ka arvatavasti korralikult.   Aga asi võib ka suuresti olla muidugi ka selles, et tal on lampjalad ja lampjalgadega oli vähemasti kunagi isegi sõjavägi big no-no. 

Esimene rattastart on pühapäeval Pärnu kandis maanteerattaga. Loodan Siimu tuules püsida. Ta sai alles esmaspäeval (üle-eile) endale taas maanteeka. Sõitmas ta sellega käinud ei ole. Esimene sõit ongi kohe võistlus.

Muidu on väga kahju, et niiiiiii palju üritusi on jälle ühte nädalavahetusse topitud. Loobun kahest ja kahele lähen, sest nv-s on ju ainult kaks päeva. Muidugi kui ikka väga tahta siis mingi meeletu orgunniga saaks laupäeval kahte asja teha, aga otsustasin siiski sellelt loobuda.

Ja ma ei taha kokku arvutada täpselt, kui palju kõigi nende võistluste peale raha kulub. Osalustasu, transport...argh!

Leidsin endale muidu lõpuks kiivri, mis mulle tõesti meeldib ja tellisin ära. Tuli koos Siimu rattaga ja oli mulle suur :-/ nüüd siis tuleb kas leida Eestist ostja või saata tagasi poodi :-( ja jälle edasi otsida või siis sama kiiver tellida väiksema numbriga (tolles poes oli otsas, muidu oleks kohe väiksema tellinud).

Aga nuidu on meil lõpuks veranda valmis! Ja see on niiiiii äge! Nüüd tuleb grill ka osta. Ja ma tahaks lõpuks selle pitsipeo ka ära teha. Pitse on mul juba päris korralikult. Tuleb vist uus riiul ka lisada, sest juba selle nädala lõpuks tuleb üks veel juurde Amsterdamist. Ja kui Siim oma tööreise jätkab, siis on see uus riiul ka varsti pitse täis.

Ronja muidu magab ikka veel lõunaund. Kell saab kohe-kohe 18.