Juhhei, siit tuleb selle aasta postitus, sest no korra aastas ju võiks!
Ja muidugi läbisin ma jälle sisselogimise kadalipu edukalt (ainult mõned kinnituskoodid jne).
Tahtsin siia jagada seda: http://marathon100.com/uudised/vaata/olen-saanud-teada-et-mul-on-rohkem-sopru-kui-arvasin-kuid-minu-osalemine-seb-tallinna-maratonil-on-suure-kusimargi-all
Ehk siis jälle üks ületreenija - ja treeneriga ületreenija!
Kirjutab, et: "Sean endale pidevalt aina suuremaid eesmärke ja ei anna alla kui kuskilt valutab."
Oeh.
Vot miks eesmärkide seadmine võib tegelikult halb
olla. Seda siis, kui inimene ei suuda end vastavalt oludele kohandada ja punnib muudkui edasi - isegi läbi valu. Jah, ka mul on mõni trenn olnud valus, aga ma olengi siis trennidega tagasi tõmmanud ja lasknud kehal taastuda. Aga mul ei ole õnneks (?) kunagi olnud ka treenerit ja treeningkava, millest iga hinnaga kinni pidada. On harrastajaid, kellele treeneri olemasolu mõjub kuidagi nii, et nad tunnevad, et ma peavad ekstra "tublid" olema ja tegema kõike, mida treener ütleb ja treeningkava on nii püha, et sellest kõrvalekalded (st vähem tegemine) on välistatud. Unustatakse ära puhkus - asi, mis on arenguks väga oluline. Arvan, et pigem teeb harrastajale liiga üks liigne trenn, kui üks kavaväline puhkepäev.
Nagu vanad eestlased on öelnud: liigne agarus on ogarus!
