Üks kink Ronjale

giberish about puhas kunst

25. detsembril käisime saviga möllamas. Siin mõned meie pere stiilinäited. Siimult kringel ja täring, Ronjalt vist kuusk ja minult ülejäänud teosed. Me Siimuga tegime veel kumbki ühe suurema aluse/kausi ka. Samal ajal mängis Ronja toolidega ja pani neid einevateks kujunditeks kokku.

Järgmine kord läheme glasuurima (loodan, et ahjus jäi mõnest mu asjast ikka midagi sellist järgi ka, mida üldse glasuurida saab).

desperate times call for desperate measures

Siimu kaneelirullid enne

gibberish about Pekist Priiks 2012 after party

Ma arvasin, et after party tuleb midagi taolist nagu kevadel pärast Tartu maratoni 23 km jooksmist/kõndimist.

Et siis trepid on oi kui valusad ja iga maapinnalangus oli valusasti tunda.

Aga ei midagi sellist. Pm juba järgmine päev olin triksis-traksis. Äkki siis aitas see, et ma pärast matka lonkisin 1 h ja 15 min jala koju? Et noh taastav trenn või midagi?

Ainuke asi, mis veel matka meelde tuletab, on parema jala suur varvas ja selle küüs. Nimelt valitseb seal kandis mingi veider tunne. Tean, et maratonijooksjatel ikka juhtub, et varbaküüs paneb plehku. Nüüd ma siis ootangi, et kas läheb mustaks ja tuleb ära või siiski peab vastu.

Aga kuna kehaline seis on pärast ca 45 km ja pea 6 h pingutust paremas seisus kui pärast 23 km ja üle 2,5 h pingutust, siis äkki tõesti on mingi vormi areng toimunud ja keha on jooksmisega paremini hakanud toime tulema.

Vaatame Ronjaga loodussaadet. Muude loomade sekka näidatakse korraks ka põhjapõtra. Ronja: " Tema on Jõuluvana oma!"

gibberish about Pekist Priiks 2012

Eile käisin Pekist Priiks 2012 matkal Otepäält Tartusse. Rajal pekiseid osalejad siiski ei näinud - ju oldi varem juba pekist vabanetud.

Matk läks pm täpselt nii nagu ma seda olin ette kujutanud (Lukeni kõik tip-top ja sealt edasi oli kõik, mis juurde tuli ainult boonus ning aeg tuli ka selline nagu ma olin arvestnud). Kuni joogipunktini ca 11 km-l jooksime-kõndisime klubikaaslasega koos, kuid joogipunktis kuidagi kadusime üksteisel silmist ja ma liitusin 6 min tempomeistri pundiga. Endomondost on näha, et tegime sel ajal väga ilusat ühtlast tempot kuni Lukeni, kus oli lõunasöök. Vahepeal jäin suurest pundist maha ka. Tiksusin siis veits oma tempos ja saatsin Siimule smsi ning jõudsin kuidagi üllatavalt kergesti punti tagasi. Hoog oli hea ja maandusin eesotsas. Üks korraldajatest ütles siis, et "oh sina olid ju seal taga üksi, jõudsid gruppi tagasi - väga tubli!"

Lukel nägin ka klubikaaslast, kes oli veits enne mind oma grupiga kohale jõudnud. Osa rahvast ootas lisaks supi söömisele ka saateautot, kus olid kotid vahetusriietega. Märg ja higine oli tõesti olla. Kui supp söödud jõudis ka auto kohale ja sain sokid vahetatud (mõni vahetas ka särki nt). Lukele jõudsin ajaga ca 3:20-3:25 (mul kõik tracking süsteemid olid varakult käivitatud ja täpselt ei teagi, kui kaua mul tegelikult rajal aega läks).

Olin lootnud, et Lukel on ka wc. Võib olla, et see tõesti oligi seal, aga ma ei näinud...Niisiis pidin oma senise pundi käest laskma ja metsa ronima. Ja siis edasi tiksusin pm üksi edasi. Nats veel jooksin ja sain isegi peaaegu "oma" grupi kätte, aga motivatsiooni ja eks ka jõudu oli vähe, et 3x järjest jooksu teha. Oleks ära kannatanud, oleks reel olnud tagasi.

Eks ma olin oma mega kõrge pulsi pärast ka veits mures ja tegelikult mulle sobis, et lõpp oli rahulik jalutuskäik. Veits ebameeldiv oli aga janu, mida ma kannatasin viimased ca 12 km, sest oma jook sai otsa ja kuskilt ega kellegilt seda juurde saada ka ei õnnestunud. Peaaegu oleks juba lund sööma hakanud, aga siis jõudsin juba suure tee äärde ja see kemikaali-lumi oleks vist veits kehva maitsega olnud.

Lõpus lootsin sellele, et Elva mnt äärne kergliiklustee on korralikult hooldatud ja ma saan seal ilusa lõpuspurdi ka teha. Aga võta näpust. Pm kui kogu ülejäänud rada oli liustik, aga seejuures suht sile liustik, siis  Elva mnt ääres oli libe kuumaastik.

Aga sellele vaatamata mahtusin aega, mille ma endale märgiks olin seadnud. Ehk siis tulin jala Otepäält Tartusse alla kuue (6) tunni.

Fesarist leitud pildil on liustik enne Luket ja "minu" grupp.

Matkajärgne saun ja siider olid väga mõnusad! Aitäh korraldajatele!

gibberish about Vapramäe

Eile tegime Siimuga väikse matka Vapramäel ja käisime ka suvilas ära. Vapramägi on niiii äge koht! Nägime peale meie mäel ka ühte suusatajat ja ühte rajahooldajat.

gibberish about piknik

Ronja korraldas täna nukkudele ja kutsule pikniku. Söödi Lego klotse.

gibberish about margaritas

Pärast jõulupeo õhtusööki paar kokteili. Kõht sai kokteilist rohkem täis kui põdralihakotletist.

gibberish about sciatica

Olen rattaga praeguseks sõitnud juba mitu aastat. Selle aja jooksul on mul olnud pm ainult üks tõsisem kukkumine. See oli teise võistlushooaja kevadel Mulgi RM-l, kui ma pidurdades kukkusin täie hooga rindkerega vastu maad. See oli selline pauk, et pärast oli hing kinni ja taastasin mõnda aega raja kõrval hingamist. Hea, et miskit ära ei murdnud või totaalselt ära ei põrutanud. Aga ühtegi püsivat kahjustust/tervisehäiret ma sellest kukkumisest ei saanud. Eks rattasõitudel on ikka tulnud ette ka kriipimisi-kraapimisi ja marraskil põlvi ning mõlemal põlvel on kukkumisest arm, aga see arm ei valuta ega tuleta end iga päev või iga nädal meelde.

Kuhu ma selle jutuga jõuda tahtsin on see, et ma olen oma elu jooksul väga vähe jooksnud. Kohustuslikus korras kooliajal ja vähem kohustuslikus korras teismelisena, kui oli vaja beebirasva maha saada (ka siis väga minimaalselt ümber kvartali, sest ma rohkem küll poleks suutnud). Nüüd täiskasvanuna olen jooksnud Xdreamidel. Kuni eelmise kevade-suveni, kui mõtlesin proovida SKA kehalise katse jooksu läbida sinna katsele ise minemata (ma distantsi enam ei mäleta, aga midagi sellist, et selle ajaga pead nii palju maad ära jooksma).

Niisiis ma proovisingi joosta, et kas mahun aega ja mahtusin. Jooksin 2011 ka sügisel ja 2012 kevadel natuke. Tõesti natuke! Ja siis kohe esimeseks jooksuvõistluseks panin end kirja kevadisele 23 km jooksumaratonile Otepäält Elvasse. Vaatasin, et 23 km kilomeetrihind tuleb soodsam kui 10 km-l. Loogine (ei). Igastahes seda, kuidas ma alates 15. km-st sinna rajale surin, võib igaüks ise ette kujutada.

2012 suvel tegin ka paar jooksu (sh võistlusena ühe pisikese triatloni) ja sügisel võistlusel 10 km ja 5 km. Ja rohkem nagu polegi suurt jooksnud (sügisel oli ka üks üle 3 h-ne jooks/matk), aga juba pm vigastus käes.

Nii ma eile õhtul ja täna hommikul mõtlesin, et sõidan aastaid rattaga/võistlen kah ja ei miskit püsivat kahjustust ning nüüd jooksen mõned korrad/teen mõned võistlused ja tulemus käes (ja mitte pace 4:30).

Asi on nimelt selles, et ka mina vist olen saanud selle tagumiku/seljanärvi valu (sciatica) endale. Vist. Sest täna oli üle kuu aja tunne, et hmm ei valutagi ju enam. Tegin teisipäeval üle umbes saja aasta jälle BodyPumpa ja kütsin muidugi peale samad raskused, mis kunagi viimases BP trennis. Nüüd kogu ülejäänud keha valutab, aga närv on end tagasi tõmmanud. Eks ma eile tegin ühe korra Youtube'i järgi leevendavaid harjutusi ka ühe seti :-D ju aitas (pigem ei).

Eks ikka peab enda peal ära proovima, et kui kahjulik jooksmine on.

Aga see ei takistanud mul endale uusi ägedaid ilmakindlaid jooksu/matka jalanõusid tellimast. 

Ja see on ka kindel, et keha taastaub jooksust ikka tunduvalt pikemalt kui rattasõidust.

gibberish about asstothegrass

Pole minu laps.

Seda kangi küll tahaks talle.

Ta teeb minu järgi samamoodi kükke nagu pildil, aga pepu pole nii vastu muru (asstothegrass).

Mulle endale oleks ka kangi vaja.

Aga siis oleks ka vaja juba eraldi tuba, kuhu kõik need spordiasjad ära mahutada.

Ja nüüd tuleb pöidlaid hoida, et ma jumala eest suusatama ka veel ei hakka.

Mõtlen murdmaad.

Sest mäesuusk tuleb enamvähem välja ja kui oleks (rohkem) mägesid lähedal (ainult Kuutsekas ei loe) või võimalust suusapuhkuseks, siis äkki isegi ostaks mäesaapad ja -suusad. Kepid ka.