gibberish about rattavärk

Käisin eelmisel laupäeval Jõulumäel rattamaratoni sõitmas. Viimati sõitsin nö pikka rada aastal 2008. Hästi läks, sõitsin ilusasti 700 sisse. Võrreldes strardinumbriga parandasin kohta 400 võrra.

Sõidu algus oli megaaeglane (eriti võrreldes poolmaratoniga, kus tõmmatakse kohe 6. käik sisse ja pulss punasesse) ja seisma pidi nö esimesel ringil päris mitu korda. Umbes esimese ringi (mis oli tegelikult poolmaratoni rada, aga tinglikult sai seda nimetada esimeseks ringiks, sest vahepeal tuldi suusastaadionile tagasi) keskel lõi mul äkki pähe, et issand-jumal-mul-pole-ju-ajavõtukiipi-peal. Lootsin selle peale, et tagasi suusastaadionile minnes on kuskil seal olemas ka Siim ja ma saan talle öelda, et kiipi pole ja anna kohtunikele teada, et ma lõpus ikka aja kirja saaks. Õnneks oligi Siim seal pildistamas. Rääkisin talle asjalood ära ja sõitsin edasi. Õnneks rada tiirutas veel staadioni läheduses. Siim käis ja võttis vahepeal õelt, kes oli juba stardikoridoris oma starti ootamas, ratta, läks auto juurde, leidis ümbrikust kiibi ja sõitis tagasi raja äärde kohtunike juurde rääkima olukorrast. Selle ajaga olin ma jõudnud vahetult vahefinisi juurde. Enne oli vaja veel päris rängast järsust tõusust üles saada. Seal tõusu juures oli ka päris palju kaasaelajaid. Umbes poole tõusu peal sai mulle selgeks, et liiga raske käik on sees ja madalamaks ma seda ka panna ei saa (mul keeratavad käiguvahetajad) ja jalga ma ka pedaali küljest lahti ei saa ning nii ma siis punnitasin seal 2-3 käiguga (tegelt oleks vähemalt 2-2 peale tahtnud keerata). Rahvas elas kaasa, et ma saan küll üles ja tubli-tubli. Ma mõtlesin sellele, et kogu selle rahva ees ma küll külili ei taha vajuda. Õnneks sain ma mingist surnud punktist üle ja mäest üles. Tänasin kaasaelajaid ja nägin ka Siimu. Tulin ratta seljast maha ja sain lõpuks ka kiibi peale :-)

Sõitsin rõõmsasti edasi, tõusu alistamisest veel mõnus adrekalaks sees. Sõit läks tõusvas joones: peaaegu keegi minust mööda ei sõitnud, ainult ise kerisin kerge jalaga mööda. Ka mõned naised jäid selja taha ja siis ei tulnud ega tulnud enam ühtegi naist selg ees vastu. Pärast lõpuprotokolli vaadates oligi selge, et jägmine naine oli veel piisavalt kaugel. Eriti arvestades seda, et ma sõitsin endal parema käe peopesa katki käikude keeramisest. (Nüüd on mul kindel plaan lülititedega vahetajad osta.) Kuna käsi oli katki, siis väga ei tahtnud käiku üles keerata, sest see tuli ju ka alla keerata ja see oli jube valus (verd tuli ka nt). Ja nii ma siis lõpus ca 15 km kulgesin ebatavalises tempos. Hea, et veel tagant mõni naine ise järgi ei jõudnud :-D

Sõiduga jäin täitsa rahule. Rada meeldis ja ise kestsin kah.

Nüüd ei teagi, mis saab, et kas järgmiseks aastaks uus parem ratas osta või tuunida vana, mis võib kujuneda isegi kallimaks kui uue ratta ostmine (veider). Peab raamisuurusi uurima, sest ma vist väga raamitundlik olen. Või lihtsalt väga konservatiivne. Või ma ei tea. Praeguse ratta peaks ka muidugi siis maha müüma, et uue ostmist rahastada.

Olen siin ja seal ka rattaid proovinud, aga praegu pole ühegagi olnud tunnet, et voh see on minu ratas.

Hetkel on netis 2013 ratastest silma jäänud üks helesinine (nagu ka mu praegune ratas) Specialized ja üks hall Trek. Aga peab veel geomeetriat ja värki uurima.

gibberish about sinikas

Sellise sinika sain viimasel võistlusel. Ei midagi hullu. Minu taga olnud mees sõitis ka mulle veel sisse, kui ma kukkusin. Tagant poolt olevat tundunud, et lausa mulle vastu pead sõitis, aga õnneks siiski mitte. Üldse kuidagi viimasel ajal kukun palju. Asi siiski pole selles, et ma kuidagi riskin rohkem. See konkreetne kukkumine juhtus puhtalt oma hooletusest.

Mustikal sai ka ikkagi ära käidud. Korra käin rappa kinni ka. Oh joy.

gibberish about Köln ja Amsterdam

Nüüd siis paari sõnaga meie selle aasta augustireisist.

Kui ühe sõnaga asi kokku võtta, siis: KUUM. Väga. Pm kohe Düsseldorf (Weese) lennujaamas olid palmid väljas. Ma korra juba mõtlesin, et oot-oot, kas ma maandusin Itaalias? Tegelikult oli vist tegemist botaanikaaia väljapanekuga. Vist. Mu saksa keel oli siis veel väga roostes.

Köln (meie peamine peatumiskoht) oli äge. Käisin Kölnis ühe korda jooksmas (teise korra Amsterdamis) ja kõndisin vist iga päev ca 20 km. Päriselt ka. Ma pole ühegi reisi ajal niiii palju kõndinud. Neljandal päeval olid mul juba südame kõrval valud sellest ringi traavimisest. Nüüdseks vist olen valudest lahti saanud. Ca 160 km rattarenni on abiks ka olnud.

Kölni toomkirik on megaäge. Pm kõndisime (!) Kölni vanalinnas (niipalju, kui see vanalinn on pärast sõda) ja siis pöörasime ümber nurga ja seal ta oli. Hinge tõmbas kinni pm, sest see hoone on küll megavõimas. Nagu müür taevani oleks maa seest äkki välja ilmunud. Nii kõrge oli. Toomkirik pidavat olema ka Saksamaa külastatuim turistikas. Käisime sees ka. Seal üks aken oli kahjustada saanud ja selle asemele tehti kaasajal piksliline vitraaz. Üks usumees oli selle pärast megasolvunud ka olnud.

Amsterdam oli väga rahvarohke turistikas pm. Poodides enam eriti ei käinud ja mõnus oli ka niisama kanali veerel või platsil mõne kuju või purkskaevu äärel  istuda. Pm kõik võimalused, mis  jalgade kastmiseks olid, said ka ära kasutatud. Megakuumus oli ikka. Kõndisime natuke vähem. Ca 15 km päevas. Meeldis see, et igale liiklejale (jalakäija, rattur, auto, ühistransport) oli mõeldud üks rida mõlemas suunas. Võrdsus ikkagi.

Nunnu, aga megakallis koht. Köln tundus Amsterdami kõrval ikka väga odav . Amsterdamis sõime ka elu kalleima õhtusöögi. Loodan, et sellist summat me enam kunagi välja ei pea käima. Koht oli Castell. The Guardian oli selle valinud maailmas 15. restoraniks. Me läksime sinna lühikestes pükstes. Ja ma oma kaasavõetud kõrgeid kontsi ei saanudki kanda...

Aga Kölnis oskame nüüd soovitada väga head kebabi kohta, väga head itaalia restorani ja väga head hiinakat. Kõik väga mõistlike hindadega. Kebabi kohas tüüp teeb ise need saiad ka valmis ja lambaliha on megahea.

gibberish about hammertime

Nii ja nüüd peaks tulema mitu turbopostitust, sest 8 on ju vaja täis saada.

Kõigepealt pilt pm vist Tartu kõige avariiarohkemalt ristmikult, mida sel suvel tuuniti veel kahe stop-märgiga. Ükspäev, kui ma kaltsikatiiru tegin, oli märk selline. Järgmine päev, kui me Ronjaga mänguväljakutiiru tegime, siis hammertime oli kadunud. Pm kui Tartus on üldse mõni ristmik, kuhu hammertime sobiks stopi alla, siis just see on see ristmik.

Aaa ja see ka veel, et mulle selle hotelli külmkapp väga meeldib. Teeb joogid väga kiiresti väga külmaks. Jeee.

Pärast peab ainult hotelli kolme (3) eurosed joogid sinna tagasi panema.

gibberish about võistlused

Väike võistluskokkuvõte ka:

Eelmisel nädalal oli nelja (4) päeva jooksul kolm (3) võistlust.

Esimene oli Haanjas Kurgjärvel. Ja seal saime kaela sellise vihma, et hoia ja keela. Pm mitte muffigi ei näinud ja jõed voolasid igalt poolt alla. Suuga hingata väga ei saanud, muidu prill udune. Muda oli ka korralikult. Aga äge oli. Mõni suurem võistlus võiks ka sellistes tingimustes tulla. Haahha.

Teine võistlus oli Türil. See oli ka äge. Rada oli mõnus ja sõita oli ka hea tunne. Ainuke jama (nama nagu Ronja ütleks) oli see, et mul pärast veetakistust tuli kett maha ja selle peale saamine võttis nii kaua aega, et ma jäin täitsa viimaseks :(. Pärast oli tunne nagu rattahärhjal mõnes Tallinna kolmapäevikul. Et siis olin tehniliselt ja kiiruseliselt lihtsalt nii palju üle. Ja siis sai rada otsa.

Kolmas võistlus oli SEC Kuremaal. Ilm ähvardas algul jahe tulla, aga sõit oli siiski soojemapoolne ja sai ka jälle liiga ruttu otsa. Oleks ma varem näinud 10 km silti, oleks varem kütma hakanud. Nägin alles 5 km silti ja siis nagu enam suurt mõtet ei olnud. Tõuse oleks võinud rohkem olla. Tõusupede nagu ma olen. Aga muidu jälle kohaparandus üldarvestuses ca 10 kohta. Kurta ei saa.

gibberish about saksamaa

Jee Saksamaa on nii äge! Ilm on supersoe. Kusagil Düsseldorfi kandis näitas ühe maja peal lausa 44 kraadi kuuma. Buss näitas siiski kõigest 28.

Homme plaanin leida pargi üles ja minna jooksma :-) 

Aa ja lennujaamas olid palmid!! Nagu mismõttes? Saksamaal?