Käisin eelmisel laupäeval Jõulumäel rattamaratoni sõitmas. Viimati sõitsin nö pikka rada aastal 2008. Hästi läks, sõitsin ilusasti 700 sisse. Võrreldes strardinumbriga parandasin kohta 400 võrra.
Sõidu algus oli megaaeglane (eriti võrreldes poolmaratoniga, kus tõmmatakse kohe 6. käik sisse ja pulss punasesse) ja seisma pidi nö esimesel ringil päris mitu korda. Umbes esimese ringi (mis oli tegelikult poolmaratoni rada, aga tinglikult sai seda nimetada esimeseks ringiks, sest vahepeal tuldi suusastaadionile tagasi) keskel lõi mul äkki pähe, et issand-jumal-mul-pole-ju-ajavõtukiipi-peal. Lootsin selle peale, et tagasi suusastaadionile minnes on kuskil seal olemas ka Siim ja ma saan talle öelda, et kiipi pole ja anna kohtunikele teada, et ma lõpus ikka aja kirja saaks. Õnneks oligi Siim seal pildistamas. Rääkisin talle asjalood ära ja sõitsin edasi. Õnneks rada tiirutas veel staadioni läheduses. Siim käis ja võttis vahepeal õelt, kes oli juba stardikoridoris oma starti ootamas, ratta, läks auto juurde, leidis ümbrikust kiibi ja sõitis tagasi raja äärde kohtunike juurde rääkima olukorrast. Selle ajaga olin ma jõudnud vahetult vahefinisi juurde. Enne oli vaja veel päris rängast järsust tõusust üles saada. Seal tõusu juures oli ka päris palju kaasaelajaid. Umbes poole tõusu peal sai mulle selgeks, et liiga raske käik on sees ja madalamaks ma seda ka panna ei saa (mul keeratavad käiguvahetajad) ja jalga ma ka pedaali küljest lahti ei saa ning nii ma siis punnitasin seal 2-3 käiguga (tegelt oleks vähemalt 2-2 peale tahtnud keerata). Rahvas elas kaasa, et ma saan küll üles ja tubli-tubli. Ma mõtlesin sellele, et kogu selle rahva ees ma küll külili ei taha vajuda. Õnneks sain ma mingist surnud punktist üle ja mäest üles. Tänasin kaasaelajaid ja nägin ka Siimu. Tulin ratta seljast maha ja sain lõpuks ka kiibi peale :-)
Sõitsin rõõmsasti edasi, tõusu alistamisest veel mõnus adrekalaks sees. Sõit läks tõusvas joones: peaaegu keegi minust mööda ei sõitnud, ainult ise kerisin kerge jalaga mööda. Ka mõned naised jäid selja taha ja siis ei tulnud ega tulnud enam ühtegi naist selg ees vastu. Pärast lõpuprotokolli vaadates oligi selge, et jägmine naine oli veel piisavalt kaugel. Eriti arvestades seda, et ma sõitsin endal parema käe peopesa katki käikude keeramisest. (Nüüd on mul kindel plaan lülititedega vahetajad osta.) Kuna käsi oli katki, siis väga ei tahtnud käiku üles keerata, sest see tuli ju ka alla keerata ja see oli jube valus (verd tuli ka nt). Ja nii ma siis lõpus ca 15 km kulgesin ebatavalises tempos. Hea, et veel tagant mõni naine ise järgi ei jõudnud :-D
Sõiduga jäin täitsa rahule. Rada meeldis ja ise kestsin kah.
Nüüd ei teagi, mis saab, et kas järgmiseks aastaks uus parem ratas osta või tuunida vana, mis võib kujuneda isegi kallimaks kui uue ratta ostmine (veider). Peab raamisuurusi uurima, sest ma vist väga raamitundlik olen. Või lihtsalt väga konservatiivne. Või ma ei tea. Praeguse ratta peaks ka muidugi siis maha müüma, et uue ostmist rahastada.
Olen siin ja seal ka rattaid proovinud, aga praegu pole ühegagi olnud tunnet, et voh see on minu ratas.
Hetkel on netis 2013 ratastest silma jäänud üks helesinine (nagu ka mu praegune ratas) Specialized ja üks hall Trek. Aga peab veel geomeetriat ja värki uurima.
No comments:
Post a Comment