Minu elu esimeseks jooksuvõistluseks oli eelmise aasta Tartu Jooksumaraton. Vaatasin, et pika maa kilomeetrihind tuleb soodsam kui 10 km oma ja regasingi end 23 km jooksule. Viimased 8 km võitlesin totaalse põlvevaluga, sest jooksutrenni ma ei olnud teinud ja lihased/põlved ei olnud üldse jooksuga harjunud.
Minu elu esimeseks suusavõistluseks oli tänavune Tartu Maratoni lühike rada, kuhu ma sattusin ootamatult ja trenni tegemata. Eelmisel päeval tegin võõra varustega 1 h proovisõitu ja lõhkusin veel kannad ka endal ära. Kogu eelneva elu jooksul ma vast olingi üldse kokku sõitnud 30 km, et siis duubeldasin ühe võistlusega kogu oma suusakilotmetraaži.
Kuna sel aastal sai ka suusk tehtud, siis tundus täiesti reaalne esimest korda elus ka neliküritus kokku saada. Ja nii ma jälle olingi jooksumaratonil stardis. Meeles oli veel kogu võistluseelne- ja järgne valu. Teadsin, et mootor peab vastu, aga lihastes ja põlvedes ma nii kindel eiolnud. Kindel olin selles, et kiiremini tuleb joosta ja kohe algusest peale, et valu tuleks distantsi lõpupoole ja kannatustekilomeetreid oleks vähem.
Alguse jooksingi kiiremini kui eelmine aasta (üllatus! not!) ja koos tiimikaaslasega, kellest läksin lahku pärast maastikule pööramist. Maastikule jõudes tundsin, et olen nüüd vist end soojaks jooksnud ja päris hea hoog on sees ning asusin ettepoole suruma. Päris pikalt jooksin kahe mehe ja ühe tütarlapsega (kelle pulss oli 196, mul oli samal ajal 174) koos, kes vist jooksid ca 5 min/km tempos. Ka ühes TP-s öeldi, et teie, kes te nüüd tulete, jooksete 5 min/km tempos. Ma olin veits üllatunud, et ma nii pikalt sellisele tempole vastu pidasin.
Pärast tundi aega hakkas vasakul jalal tallavõlvi juures miski hööruma. Pärast kodus selgus, et tegemist oli sokil olnud soki suuruse tähisega. Kuna see tähis oli paremal jalal teisel pool, siis paremal jalal see hõõruma ei hakanud. Vill oli korralik. Eks tund ongi umbes see aeg, kui varustuse ja enda vead hakkavad välja tulema. Mul siis hakkasid ka lihased valutama - põlved seekord õnneks mitte. Lihasvalu on kergem taluda kui põlvevalu... Kuid siiski läbisin kogu raja joostes.
Tulemusega olen ka väga rahul, sest ma ei läinud tulemust tegema, sest jooksutrenni ka nagu pole teinud, mille pealt mingit meeletut tulemust teha. Jooksin tuhande sisse ja aega läks 2 min üle 2 tunni :-) Et siis järgmine aasta 2 h sisse :-D, KUI ma kohale peaks minema.
Sama jooksu raames tegin ka oma 1 h, 10 km ja poolmaratoni rekordid.
Praegu siis taastun. Panin lõpuks ka kompressionpõlvikud jalga - ei teagi, miks ma neid juba pühapäeval ei pannud, sest need tõesti aitavad. Võistlusel ma põlvikutega ei jooksnud - milleks päevitust rikkuda :-D
Ilm oli pühapäeval väga hea - jooksin lühikeste pükste ja särgiga. Püksid kusjuures ostsin alles reedel. Et siis rikkusin kahekordselt peamist jooksmise reeglit, et uute asjadega võistlustele ei minda (sokid ja püksid siis minu puhul). Püksid olid õnneks supermugavad!
