Kõrvemaale saabusin Tartu Jooksumaratonist katkiste jalgade ja haigena. Kõrvemaalt lahkusin palavikus ja kerge hingamisraskusega.
Kõrvemaal oli kuum. Kuum on mulle ok, st mul pole kuumas kuidagi eriliselt raske. Seekord aga oli sõit kuidagi õige minekuta. Sõidu ajal mõtlesin, et süüdi on jooksujalad, haigus (kurguvalu, nohupoiss ja vist siis oli ka juba köha moodi asi) ja muidu väsimus. Kui pärast sõitu kodus selgus, et mul on palavik, sain aru, miks mul kuidagi eriliselt raske ja kuum oli olnud. Pm 30 km enne lõppu hakkasin endale sisendama, et ma sõidan lõpuni ja jõuan lõpuni. Kümme km enne lõppu tuli teine haamer. Ja kolm km enne lõppu kolmas haamer. Lõpupoole siblisin ja pusisin - õnneks ümberringi enamuses poolmaratoonarid. Ca km enne lõppu läks üks täisdistantsi naine kah mööda, aga suht loomulik oli, et läks - tal oli varem kumm katki läinud (Furious Fred muidugi!!!) ja ta ilmselgelt oli tol päeval paremas hoos (eks oli seal harjutamas kah käidud).
Kõigi nende haamrite ja palaviku peale isegi hästi läks. Hansgrohe km-l olin muidugi uskumatult aeglane.
Finišis olid mul elus teist korda hingamisraskused. Esimesel korral ma kukkusin rinnakorvi peale. Seekord tõmbas lihtsalt istudes hinge kinni ja ei saanud rääkida. Ju see oli kurguvalust, köhast ja ju bronhid olid ka pekkis.
No comments:
Post a Comment