gibberish about pott

Ja siit siis selle kuu viimane postitus, et ikka neli tükki kokku tuleks.
Pm eile käisime  Püha Loomaia Rattarallil. Pm rohkem ma sinna ei läheks. Pm mägesid polnud, aga seda oli ka Pärnu lähistest arvata. Jäime esimest korda elus viimasteks. 
Hea oli see, et sai taas Stefanis söömas käidud. See on ikka nii mõnus, kui on üks kindel koht, kus saab head sööki ja ei pea pikalt mõtlema, et oh jummel kuhu küll sööma minna.
Homme äkki hakkavad jalad ka valutama, täna ei ole isegi valutanud.
Ja muidu Supilinn tegi just natuke aega tagasi Lodja seltsile jalgpallis pähe.
Ja nüüd on päris kindel see, et Ronjaga kuhugi minnes tuleb kindlasti pott kaasa võtta. Just siis, kui kindlasti mõnda wc-d läheduses ei ole. Kuigi ta on nõus ka kükitades pissima, aga siis ei ole kindel ,et riided ikkagi kuivaks jäävad...

gibberish about big no-no

Mõtlesin kaardil raja valmis, aga õiges kohas ma Saadjärvel Jõhvi mnt poole ei keeranud ja sõitsin hoopis Elistverre, mis iseenesest on täitsa nunnu koht, kuid enne seda asub koht nimega Juula. Esiteks on seal naabrivalve ja teiseks elab seal üks eriti verejanuline taks, kes minu muidu päris rahuliku pulsi mõne sekundiga 186ni viis ja kiiruse (kergel tõusul) 38ni. Mul vist elu lõpuni on selle taksi nägu koos kihvadega meeles ja see kuidas ta nagu rakett taluõuelt aia tagant välja sööstis ja ma vasaku jalaga tõmbasin mai tea kust tulnud jõuga mai tea mitmenda käigu sisse. See oli ka see sõit, kus minu maanteerattast sai kruusateeratas kuueks (6) kilomeetriks, sest ma ju ei saanud selle hullu taksi juurest tagasi sõita, aga kõik teed edasi olid kruusateed.

Selline oli siis minu viimane rattasõit.

Jooksumaraton läheneb hirmuäratava kiirusega. Olukorda ei tee paremaks ka need jooksjate hordid, mis mu akna alt iga päev mööda silkavad. Ma krt ei ole endale siiamaani korralikke jooksutossegi ostnud.

Ükspäev lugesin ühte eriti hirmuäratavat blogi sellest, mida kaks (2) aastat intensiivset trenni ühe tsiksi põlvedega teha võib. Põhiliselt siis rattatrenni, aga ta on ka nt järjest ära kõndinud 60 km ja jooksnud ka arvatavasti korralikult.   Aga asi võib ka suuresti olla muidugi ka selles, et tal on lampjalad ja lampjalgadega oli vähemasti kunagi isegi sõjavägi big no-no. 

Esimene rattastart on pühapäeval Pärnu kandis maanteerattaga. Loodan Siimu tuules püsida. Ta sai alles esmaspäeval (üle-eile) endale taas maanteeka. Sõitmas ta sellega käinud ei ole. Esimene sõit ongi kohe võistlus.

Muidu on väga kahju, et niiiiiii palju üritusi on jälle ühte nädalavahetusse topitud. Loobun kahest ja kahele lähen, sest nv-s on ju ainult kaks päeva. Muidugi kui ikka väga tahta siis mingi meeletu orgunniga saaks laupäeval kahte asja teha, aga otsustasin siiski sellelt loobuda.

Ja ma ei taha kokku arvutada täpselt, kui palju kõigi nende võistluste peale raha kulub. Osalustasu, transport...argh!

Leidsin endale muidu lõpuks kiivri, mis mulle tõesti meeldib ja tellisin ära. Tuli koos Siimu rattaga ja oli mulle suur :-/ nüüd siis tuleb kas leida Eestist ostja või saata tagasi poodi :-( ja jälle edasi otsida või siis sama kiiver tellida väiksema numbriga (tolles poes oli otsas, muidu oleks kohe väiksema tellinud).

Aga nuidu on meil lõpuks veranda valmis! Ja see on niiiiii äge! Nüüd tuleb grill ka osta. Ja ma tahaks lõpuks selle pitsipeo ka ära teha. Pitse on mul juba päris korralikult. Tuleb vist uus riiul ka lisada, sest juba selle nädala lõpuks tuleb üks veel juurde Amsterdamist. Ja kui Siim oma tööreise jätkab, siis on see uus riiul ka varsti pitse täis.

Ronja muidu magab ikka veel lõunaund. Kell saab kohe-kohe 18.

gibberish about kevad on käes

Eile oli tegelikult niii tore päev, kuigi umbes 30-45 mintsa tundus, et jumala jama päev on.

Tegin ühe 60 km rattatiiru ka. Nüüd ju algavad õiged päevitussportlased päevad. Mulle ikkagi varakevadel rattaga sõitmine ei sobi - kogu see tuul, vihm, lörts ja külm. Ratas vajab siis rohkem hoolt, riideid tuleb rohkem pesta ja võib veel kõigele lisaks haigeks ka jääda. Eile oli juba päris ok sõita - koguaeg ei olnudki vastutuul.

Selle aasta Supilinn päevad tunduvad ka minu ajaloo kõige lahedamad olevat. Aga see võib ka pärija vanusest tingitud olla. See on ikka nii mõnna, et tal ei pea enam iga sammu järgi tegema ja teda jälitama. Täitsa iseseiseisev beebi on. Ja sageli ka iseteadlik muidugi.

Nüüd on ta ikka väga tubli potilkäija :-) järgmine verstapost siis taas läbitud. Kui ta nüüd rääkima ka veel hakkaks korralikult, siis oleks jälle elu lihtsam.

Ja Rontsul kasvab juba tema oma majas mängukaaslane :-) järgmine suvi peaks nad päris okeilt koos saama tegutseda. Ma arvan.

gibberish about trenniporno 2

Ma ei tea, mis mul arus oli, aga ma regasin end 23 km pikkusele jooksuvõistlusele. Asi on selles, et ma suudan vist ainult 10 km korraga joosta. Eile nt tuli 9,5 km peal selline räme põlvevalu, et selle pea 500 m ma jooksin meeletus valus ja ma ei saanud isegi 10 km täis, sest ma võtsin telefoni kätte, et RunKeeper kinni panna täpselt 10 km peal, aga kogemata panin selle kinni juba 9,8 km peal. Siis ma kõndisin veits kodu poole poole ja proovisin uuesti jooksma hakata ja valu oli läinud! Ma raudselt pean proovima enne võistlust kasvõi ainult ühe korra joosta 23 km, et ma üldse teaks, mida mu keha tegema hakkab. Nt eile hakkasid mul ka käed rämedalt valutama. Siis ma vahepeal lasingi neid sirgu ja jooksin nagu pingviin.

Eile kuulis Siim ühelt eelmisel aastal sama jooksu läbinud mehelt, et tollel hõõrusid tossud jala veriseks, et oli kehv õmblus olnud.

Nice.