gibberish about tarkusehammas

Käisin üle-üle-eile (neljapäeval) oma tarkusehamba probleemiga kirurgi juures. Ta ütles pikema jutu ja röntgenita, et tõmbame aga hamba välja. Mina ikka delikaatselt küsisin, et äkki enne vaataks, kuidas ta seal kasvab, et äkki ikka kasvab ilusasti välja ja ma saan ikkagi endale hamba juurde. Ta oli nagu, et misasja sa endale ette kujutad. Ja siis ma otsustasingi tal lasta hamba välja tõmmata. Mõtlesin, et kas ma üldse tuleksin uuesti sama asjaga arsti juurde ja jääksingi iga mõne aja tagant tablette neelama.

Niisiis. Hamba igemest ja lõualuust väljasaamine pole üldse õudne. Suht köki-möki. Pm nagu oleks spas, kuigi ma pole kunagi spas käinud (jah, nagu ma olin viimane eestlane, kes Soomes ära käis ja vist olen ma ka viimane eestlane, kes spas ära käib). Mulle isiklikult väga nt meeldib hammaste hambakivist puhastamine. Pärast on selline mõnus puhas tunne ja keelega on nii hästi tunda, kus üks alumine esihammas lõppeb ja teine algab.

Niisiis. Pärast oppi (võib vist nii öelda?) nägin ooteruumis tuttavat, kes ütles, et tal kõik neli (4) tarkusehammast on välja tõmmatud. Auch.

Niisiis. Ostin poest liitri jäätist ja sõitsin koju. Ja siis läks lahti. Esiteks oli juua imelik, sest poolt huult ei tundnud. Aga see oli köki-möki. Hiljem oli juba väga halb olla. Vabariigi sünnipäeval olin ma niiiiiii paistes, et ma nägin välja nagu multikategelane sealt Family Guy'st, see Quagmire (ei viitsi otsida, kas õige spelling on selline). Aga me ikkagi käisime paraadi vaatamas, söömas jne.

Eile oli selline tunne, et ma ei saa väikest varvast ka liigutada, muidu suren valu kätte ära. Ja ma olen suht kõrge valulävega inimene vist. Või nii ma arvasin. Kui me eile õhtul netist lugesime, et opi ajal võib lõualuu ära ka murduda, siis tundus, et mul oli isegi vedanud. Igastahes, kui ma reede õhtul või isegi laupäeva hommikul olin suht positiivne, et ma lähen laupäeva õhtul Tallinna sünnipäevale, siis pärast lõunaund ma enam nii ei arvanud. Ja mul oli sellest nii kahju, sest ma tahtsin minna ja me olime selle jaoks isegi suutnud logistika välja mõelda. Aga see valu oli lihtsalt niiiiii hull.

Praeguseks hetkeks on paistetus pärast sagedast põse jääs hoidmist tagasi andnud. Vahepeal oli juba tunne, et ma saan enne põsele külmakahjustuse, kui et paistetus natukenegi ära läheb. Meeletult valus ka praegu ei ole. Aga eks see on tablettidest.

Tore nüüd muidugi see, et ma olen sellest põse jäätamisest endale kurguvalu ja nohu saanud.

gibberish about apteit

kuna mul oli mõte, et sel aastal postitan kuus nii palju poste kui on vastava kuu järjekorranr, siis on nüüd juba päris kiireks läinud, sest veebruar juba peaaegu läbi saamas

apteit on selline, et pärijal on:

1) silmapõletik. jama on selles, et ta ju ei taha, et talle silmatilku silma tilgutatakse. võiks ju küll arvata, et ta täitsa vabalt laseb endal silmalau alla tõmmata ja sinna tilka tilgutada. no ei. nii me siis saame tilku ainult ripsmetesse, sest ta nooooo niiiii kõvasti pigistab oma silmakesed kinni. oeh.

2) väidetavalt üks haigus, mille osas me ikkagi tahame, et see diagnoos ümber vaadataks ja äkki ta peab siis uue diagnoosiga seoses lõikusele minema

3) väga-VÄGA hullult ära hõõrutud jalalabad. pealt poolt. aru me ei saa, kuidas see juhtuda sai?! õnneks on nüüd soojemaks läinud (toas on 25 plussi!) ja ta saab paljajalu ringi traavida.

mul endal on nii kolmas nädal elujubeõudne valu seoses tarkusehambaga. valutavad umbes pooled hambad, põsk, kõrv ja pea. mõ-nus. homme lähen kirurgi konsultatsioonile. fun-fun. pm ma võtan iga kolme (3) tunni tagant valuvaigistit. see tähendab siis seda, et ma ärkan ka öösel selleks, et tabla sisse võtta. fun-fun.

aga elu positiivsema külje pealt rääkides tahan ma väga juba hakata end liigutama. st rattaga sõitma ja äkki isegi veits jooksma, sest ma tahaks see hooaeg paarist jooksuvõistlusest ka osa võtta. aga hetke seisuga võtab mul ka neljandale korrusele trepist minek hingeldama. et siis ma loodan, et see nv on normaalsem ilm kui eelmine nv ja ma teen selle aasta esimese rattasõidu ära ikkagi.

aga nüüd vist jälle tabletile. argh.