TRM´i hullus läbitud. Kuna eelmise aasta tulemus oli haamri tõttu päris piinlik, siis startisin suht massi keskelt. Kõige suurem eesmärk oli läbida rada niimoodi, et ma jälle ei saaks haamrit. Seekord siis sõin enne võistlust ja võistluse ajal korralikult ning kõik läks õnneks. Eelmise kahe aasta haamri kohas vaatasin, et ohoo päris hea - ei kukugi ma ära vaid pigem hakkan juba ärakukkujate arvel kohti võtma. Nii hea tunne oli keerata ühele kruusasirgele, kus ma eelmine aasta konkreetselt surin, ja sel aastal olin veel täitsa löögivalmis ja vahetasin ainult enda jõu pealt grupigi kiirema vastu. Palu punktiks oli selge, et nüüd ainult lõpuni! Sain Siimu käest uue pudeli, kust ma väga enam juua ei võtnudki ja kütsin lõpu poole. Gruppe enam polnud ja igaüks võitles enda eest. Kõige suurem lõpuskalpidevõtja ma polnud, aga paarkümmend tükki ikka.
Rajal öeldi kohaks nt 860, aga seda siis tervele grupile. Finišis Siim küsis, et noh mis arvad, mitmes olid. Mina, et midagi kaheksasajaga (nagu see oleks midagi hästi loomulikku ja loogilist). Selgus, et olin 808. Mina, et ok ja päris hea. Nüüd olen hakanud mõtlema, et vabšeeee hästi läks tegelikult ju. 89 km-l oli üle 3000 startija. Kui mul neid kahte mega-haamri kogemust ei oleks olnud, siis äkki oleks veel julgemalt ja sildupõletavamalt sõitnud. Pm koht oligi see, mis olema pidi: 500 maastikuratturit+300 mntratturit :-D
Sellele "aga mis siis oleks olnud kui ma ka oleks saanud esireast eliidiga startida" ma tõsiselt ei mõtle. Stardigrupp ei sõida, sõitja sõidab. Ka tagant startides oli mu ajaline kaotus X-le sama, mis ka siis, kui me oleme kõrvuti startinud.
Rada ise oli tõeline tolmuahvi liivaralli. Ma olen väga rahul endaga, et ma liivas hakkama sain. Eriti sellises liivas, mis megakiire laskumise all üllatas. Ühe korra sõitsin suure hooga kraavi ka (püüdsin rajal liiva vältida) - kuidas ma sealt ratta seljas tagasi teele sain, on täitsa ulme.
