gibberish about Pekist Priiks 2013

Pekist Priiks 2013.

Võib-olla, et kummalise nimega üritus, aga tore üritus. Eelmise aastaga võrreldes olid olud väga vastandlikud. Mullu oli maas lumi, temperatuur oli madalam ja oli tükk tegu, et kiilasjäistel kõrvalteedel üldse püsti jääda. Sel aastal aga olid plusskraadid, veits pori ja tuul. 

Püsisin algusest lõpuni 6 min/km jooksu grupis. Võrreldes eelmise aastaga finišeerus sel korral (minu arvestuste järgi) kolm (3) naisratturit rohkem kui mullu ehk siis mina + 3. Võib-olla teen kellelegi liiga ja oli veel naisrattureid :-D.

Tempomeister päris täpne ei olnud ja jooksutempo päris 6 min/km ei olnud - oli kiirem.

Kokkuvõtlikult kõik sujus. Kuskilt valutama ei hakanud. Olen vist oma põlved ja puusad varasemaga võrreldes tugevamaks saanud. Metsapeatustega maha ei jäänud. Esimene kahest oli valehäire ja seejärel õnnestus mul ka üks 5 min sats 5 min/km pundiga joosta, kus tempo tundus pm sama kiire olevat kui 6 min/km pundis, ja sinna otsa kohe ka 6 min/km jooksuots. Pm kogu matka ma sõin ja jõin, sest olen varasemast õppinud, et muidu saabub haamer. Viimases TP-s äkki oleks võinud jooki tankida kaasa, aga jook oli väga külm ja sain ka ilma lisatankimiseta lõpuni (viimased ampsud olid äkki veits kuivad). 

Pulss samas oleks võinud madalam olla, aga no aeglasemalt ka poleks tahtnud seda retke läbi teha.

Päeva kõige raskem osa oli tegelikult üldse rongile ja üritusele jõudmine. Öösel magasin väga halvasti. Rongile ma jooksin jope eest lahti ja kott asjadega õlal (saunas selgus, et olin kõik pesemisasjad ja rätiku maha unustanud). Pm olin viimane, et kes rongi astus. Kui rong poleks kõige viimast järgi oodanud, siis olekski vist viimane olnud. Aga noh sooja sai sisse.

Võrreldes eelmise aastaga ca 45 minutit kiiremini. Aga võrdlus eelmise aastaga pole väga kohane (kiilasjää ja lumi...ja lõpus 10 km ma ukerdasin üksi lumes). Maratoniaeg oli 18 mintsa kiirem. Ma päris täpselt ei mäleta muidugi, kas ma eelmisel aastal kella ja telefoni panin vahepeal kinni - sel aastal igal juhul mitte. 

Seltskond oli tore - ühtegi naist mul naisratturiks või veel "hullem" naismaastikuratturiks keerata ei õnnestunud :-D. Aga väga äge ikka, kui palju tugevaid ja sitkeid naisi on olemas.  Ja noh mehed olid ka tublid :-D.

gibberish about tänulik

Hakkasin kappi koristama ja before I knew it - õmblesin oma vanast kampsunist nukule uue kampsuni #diy

Olemegi viimasel ajal kodus ümberkorraldusi teinud. Võtsime kaua hoogu, et lõpuks mööblit juurde osta ja osa mööblit ümber tõsta. Kui nüüd kõik asjad kummutitesse paika saaks, siis äkki püsiks kord ka paremini ja ma leiaks oma riideid ja muidu asju paremini üles. Lõpuks on meil ka diivan. Köögimööblist veel unistan. Aga muidu olen väga tänulik, et meil niigi palju mööblit on - eriti algusega võrreldes :D

gibberish about Tartu Poolmaraton

Kõigepealt - väga äge, et Tartus viimastel aastatel (või õigemini viimasel paaril aastal) nii palju jooksuvõistlusi korraldatakse! Minu jaoks väga mugav - ei peagi kuhugi eraldi autoga kohale sõitma.

Eelmisel sügisel jooksin Tartu Sügisjooksu raames 10 km. Sel sügisel lisati kavva ka 21,1 km ja kuna ma polnud nö puhast poolmaratoni seni jooksnud, siis oli valik lihtne.

Plaan oli joosta ca 1:50 (nagu kevadel Otepäält Elvasse poolmaratoni aeg tuli - samas see oli maastikul üles-alla). Aeg tuli isegi paar minut alla 1:50. Kuid kuna ma pm alla poole maast vaevlesin räige puusavalu käes, siis ma tean, et ma saan paremini ja jooksu veel maha ei saa jätta :( :D

Puusavalu tekkimises kahtlustan ma seda, et raja esimeses pooles tuli päris palju äärekividest üles-alla joosta ja paremat jalga/puusa põrutada. On kuskil mõni poolmaratoni võistlusrada, mis enamikus katteta teel kulgeb ja seetõttu vähem põrutab?

gibberish about Haanja100

100 km ja 7:06. Haanja kõrgustikus. 

Kohtade mõttes oli tulemus täitsa ootuspärane ja pm tavaline minu tulemus.

Rajale minnes mingit erilist hirmu ei olnud - olen ennegi pikki võistlusi teinud (Xdreamid 2009 ja 2011). 

Püüdsin küll vältida seda, mis on ennegi sõitu/trenni häirinud - liiga palju riideid ja seetõttu palav, aga päris ei õnnestunud. Esimeses TP-s siis kulutasingi aega ümberriietumisele.

Karjamõisa TP-s nosisin oma batooni sealse ainukese tugitooli peal mugavalt istet võttes (mõeldud oli see tool liidrile, aga tal polnud aega TP-s passida). Kolmandas TP-s täitis K mu geelikotti ja toppis vorstikesi suhu ja taskusse. Viimases TP-s jõin megakiiresti koola ära ja jätsin arbuusi puutumata ja kütsin edasi, sest räägitud oli, et viimased 20 km on allamäge kruus ja lihtne. Kruusaosa lõpus jõudsid mõned arbuusi söönud isikud TP-st mulle järgi. Sillatunneli juures ootasin kedagi, kes mu ratta seinast üles aitaks - ka puhanuna ma vist ei oleks sellega hakkama saanud (nõrk noh). Ja siis läks nagu raskeks - ju see üks kofeiiniga geel ei saanud hästi läbi teiste tavaliste geelidega. Nägin silti, mis kuulutas, kui palju lõpuni on. Ma lootsin, et 1 km, sest jõudu oli mul täpselt nii paljuks. Aga krt - 5 km veel. Finišis selguski, et rada oli hoopis 103 km. Ma olin ju oma jõuvarusid siiski 100 km peale jaotanud :-D hahahaa.

Sõidukirjelduses siis põhirõhk TP-del (väga olulised kohad ikkagi!) ja sellel, kui vist raskeks läks :-D Mis sellest, kui kerge on, ikka rääkida. Ega Haanja100 pole mingi TRM, kus kõik on ülivõrdes ja igaüks saab hakkama ja keegi ei kuku ja ülipositiivsuse laks noh. Mitte, et Haanja100 poleks ülivõrdes ja ülipositiivne ja kõik ei kukugi ja suht kõik kohaletulnud saidki hakkama (mõni pidi ainult nt vahepeal käima Võrus uut tagajooksu ostmas või pärast kukkumist laskma pabersalvrätte ninna toppida), aga sellist videot nagu Tartu Maratoni nelikürituse lõpupeoks kokku pandi, Haanja100-st küll ei teeks. Samas kui tegelikult lõpetab TRR-l ja TRM-l suhtarvuliselt tõenäoliselt rohkem inimesi haiglas või veel fataalsemas kohas kui seda juhtub Haanja100-l. Võib-olla räige spekulatsioon, aga võib-olla mitte. 

gibberish about Tartu Rattamaraton

TRM´i hullus läbitud. Kuna eelmise aasta tulemus oli haamri tõttu päris piinlik, siis startisin suht massi keskelt. Kõige suurem eesmärk oli läbida rada niimoodi, et ma jälle ei saaks haamrit. Seekord siis sõin enne võistlust ja võistluse ajal korralikult ning kõik läks õnneks. Eelmise kahe aasta haamri kohas vaatasin, et ohoo päris hea - ei kukugi ma ära vaid pigem hakkan juba ärakukkujate arvel kohti võtma. Nii hea tunne oli keerata ühele kruusasirgele, kus ma eelmine aasta konkreetselt surin, ja sel aastal olin veel täitsa löögivalmis ja vahetasin ainult enda jõu pealt grupigi kiirema vastu. Palu punktiks oli selge, et nüüd ainult lõpuni! Sain Siimu käest uue pudeli, kust ma väga enam juua ei võtnudki ja kütsin lõpu poole. Gruppe enam polnud ja igaüks võitles enda eest. Kõige suurem lõpuskalpidevõtja ma polnud, aga paarkümmend tükki ikka.

Rajal öeldi kohaks nt 860, aga seda siis tervele grupile. Finišis Siim küsis, et noh mis arvad, mitmes olid. Mina, et midagi kaheksasajaga (nagu see oleks midagi hästi loomulikku ja loogilist). Selgus, et olin 808. Mina, et ok ja päris hea. Nüüd olen hakanud mõtlema, et vabšeeee hästi läks tegelikult ju. 89 km-l oli üle 3000 startija. Kui mul neid kahte mega-haamri kogemust ei oleks olnud, siis äkki oleks veel julgemalt ja sildupõletavamalt sõitnud. Pm koht oligi see, mis olema pidi: 500 maastikuratturit+300 mntratturit :-D

Sellele "aga mis siis oleks olnud kui ma ka oleks saanud esireast eliidiga startida" ma tõsiselt ei mõtle. Stardigrupp ei sõida, sõitja sõidab. Ka tagant startides oli mu ajaline kaotus X-le sama, mis ka siis, kui me oleme kõrvuti startinud.

Rada ise oli tõeline tolmuahvi liivaralli. Ma olen väga rahul endaga, et ma liivas hakkama sain. Eriti sellises liivas, mis megakiire laskumise all üllatas. Ühe korra sõitsin suure hooga kraavi ka (püüdsin rajal liiva vältida) - kuidas ma sealt ratta seljas tagasi teele sain, on täitsa ulme.

gibberish about reieriiv

Tegelikult peab kohe pärast võistlust oma mõtted kirja panema.

Ma ausõna ei ole vahepeal niisama teki alla passinud.

Pm vist see hooaeg on olnud vähemalt sama tihe kui 2009, kui ma tegin EEC, Xdream, osaliselt Kolmapäevakud ja TRR ja TRM ja mõned krossid ka sügisel.

SEC-s on suht tõusvas joones läinud, kui välja arvata Tallinna Rattamaraton, kus võistlesin palavikus. Rakkes oleks võinud ka paremini minna, kuid jälle oli kerge palavik ja eelmisel päeval olin teinud elukukkumise ja reieriivimise.

Järgnevalt siis väike kronoloogia:

.

Ca tunnike pärast seda, kui ma jäin napilt Elva triatlonil poodiumilt välja, sest kukkusin ca 30 km/h pealt külglibisemisse. Enam väga väikestele võistlustele ei kipu, kus arvatakse, et võistleja ise teab, kust rada läheb.

Kaks (2) päeva pärast kukkumist olin selline. Sellise jalaga ma siis pm võistlesingi Rakkes. Hea, et hommikul rattapüksidki jalga sikutada oli võimalik.

Nädal pärast kukkumist olin joonel Tour de Rõugel. Seal sain ka paremale jalale täkke külge. Pm alates triatloni kukkumisest kukkusin 4 nädalat järjest endale jalgadele erinevaid täkkeid. Tour de Rõugel võistlesin taas palavikus. Seekord kolm (3) päeva jutti. Ei ole päris normaalne. Rohkemaks, kui kolmas koht ma võimeline ei olnud.

Kuu möödas reieriivimisest. Armid jäävad. Mõni laseb teha tätoveeringu, mõni lihtsalt kukkub miskit põnevat ihule.

Vasak käsi oli selline. Künnarnukile jäi arm.

Selline on riivitud lenksupael. Täitsa pael.

See on ikka täielik jama, et modellidel nö ei tohi olla lihaseid.

gibberish about SEC Rõuge Rattamaraton

Lühidalt - elu parim koht. Võtsin natuke rahulikumalt, sest muudkui räägiti, et raske rada jne.
Tegime proovisõidu ka. See oli päris raske. Oli kuum ja kuna olime tunduvalt aeglasemad kui võistlusel, siis sääsed sõid hoolega. Rada oli hea - minimaalselt kruusa/asfaltit. Tagantjärele tarkusena  - oleks võinud ikkagi rohkem pingutada ja mitte karta, et ma väsin ära.

gibberish about Tartu Rattaralli 2013

Kolmapäeval oli mul kõige muu kõrval jälle palavik. Seetõttu ei läinud ma ka pühapäeval TRR´ile just võidumõtetega. Startisin koos S ja K ning ka P oli päris läheduses. Proovisin, et kuidas ma K sabas stardi ära püsin, sest teadsin, et tal oli plaanis hullu panna. Üllatuseks püsisin täiesti eeskujulikult ja nii me ühte gruppi maandusimegi. Sõit oli viisakas ja turvaline. Uskumatu, et nii saab TRR´i kohta öelda. Minu grupis oli ainult kaks nö olukorda - üks kord hakkas üks vend minu ja kõrvalsõitja vahelt läbi trügima (olin veits kuri ja tema arvas, et aeglased võiks üldse ääres sõita :-O) ja teisel korral sõitis üks tüüp P-le tagarattasse (nii juhtus P-l ka eelmine aasta), aga õnneks keegi ei kukkunud. Grupp oli meil muidu hiiglaslik ja sõita lihtne.

Otepääl tõmbasin ära kõrvale boksi ja pärast seda läks pm soolosõiduks. Tee Otepäält Pangodisse oli pm sama tüütu ja tuuline kui mullu. See aasta ma isegi olin natuke rõõmus, et lühikese maa sõitjad välja ilmusid - oli vähemasti kellega koos sõita (isegi kui nad just kõige sirgemad sõitjad ei olnud). Pangodis tegin veel ühe TP pausi.

Ülejäänud rajal kulutasin end veelgi (just tõusudel) ja ei viitsinud grupis sõita. Hõigati küll, et tüdrukud ei vea.

Kui peaksin veel TRR-le minema, siis kahe pudeliga ja mitte ühtegi TP peatust ma enam ei plaani teha. Väga loodan, et tuleb üks kord ka selline TRR, kui ei ole megakuum ilm.

Tulemusega olen pm rahul. Imestan isegi, et kaotus nö minu grupile tuli ainult 5-10 mintsa (olenevalt sellest, millisse juppi ma grupist oleksin sattunud). Samuti olen rahul sellega, et vaimne pinge grupis sõitmisest ei tulnud seekord üldse kimbutama. 

gibberish about Kambja TT

Kolmapäeval olin kodus tervisepäeval ehk jummala audis. Haige peaga olin aga end esmaspäeval reganud kolmapäevasele Kambja TT-le. Ideaalis oleks olnud norm TT-le rattaga kohale sõita, aga minu olukorda arvestades otsustasin auto kasuks.

Starti ootasin ca 1 h, kuigi ma olin kohal juba pm ürituse alguses. Enne veel möödusin autoga RTR rattagrupist, et enne neid regatud saada. Kuigi ma nats kahtlustan, et nemad kõik olid juba eelregatud. 

Kuna olin haige, siis mingit hullult head tulemust tulla ei saanud ju. Eelmise aastaga võrreldes parandasin nats oma aega. Eelmise etapiga võrreldes oli kaotus võitjale väiksem (too etapp oli muidugi mingi eriline ebaõnnestumine ka - eelmise aastaga võrreldes olin 2 min aeglasem).

Tiimile vist õnnestub alles siis punktid ära tuua, kui keegi meist puudub.

gibberish about SEC Tallinna Rattamaraton

Kõrvemaale saabusin Tartu Jooksumaratonist katkiste jalgade ja haigena. Kõrvemaalt lahkusin palavikus ja kerge hingamisraskusega.

Kõrvemaal oli kuum. Kuum on mulle ok, st mul pole kuumas kuidagi eriliselt raske. Seekord aga oli sõit kuidagi õige minekuta. Sõidu ajal mõtlesin, et süüdi on jooksujalad, haigus (kurguvalu, nohupoiss ja vist siis oli ka juba köha moodi asi) ja muidu väsimus. Kui pärast sõitu kodus selgus, et mul on palavik, sain aru, miks mul kuidagi eriliselt raske ja kuum oli olnud. Pm 30 km enne lõppu hakkasin endale sisendama, et ma sõidan lõpuni ja jõuan lõpuni. Kümme km enne lõppu tuli teine haamer. Ja kolm km enne lõppu kolmas haamer. Lõpupoole siblisin ja pusisin - õnneks ümberringi enamuses poolmaratoonarid. Ca km enne lõppu läks üks täisdistantsi naine kah mööda, aga suht loomulik oli, et läks - tal oli varem kumm katki läinud (Furious Fred muidugi!!!) ja ta ilmselgelt oli tol päeval paremas hoos (eks oli seal harjutamas kah käidud).

Kõigi nende haamrite ja palaviku peale isegi hästi läks. Hansgrohe km-l olin muidugi uskumatult aeglane.

Finišis olid mul elus teist korda hingamisraskused. Esimesel korral ma kukkusin rinnakorvi peale. Seekord tõmbas lihtsalt  istudes hinge kinni ja ei saanud rääkida. Ju see oli kurguvalust, köhast ja ju bronhid olid ka pekkis.

Looks like you´re near Death

Täna on selline päev, kui mõtlen, et peaks Foursquare´i tegema koha nimega "Death". Siis saaks Foursquare mulle öelda, et "Looks like you´re near Death!". Ja siis check in.

Mille kuradi pärast mul oli vaja veel end Kambja TT-le kirja panna?!

Õnneks Siim käis just kodus pannkooke tegemas. Meega on väga hea.

gibberish about Tartu Jooksumaraton

Minu elu esimeseks jooksuvõistluseks oli eelmise aasta Tartu Jooksumaraton. Vaatasin, et pika maa kilomeetrihind tuleb soodsam kui 10 km oma ja regasingi end 23 km jooksule. Viimased 8 km võitlesin totaalse põlvevaluga, sest jooksutrenni ma ei olnud teinud ja lihased/põlved ei olnud üldse jooksuga harjunud.

Minu elu esimeseks suusavõistluseks oli tänavune Tartu Maratoni lühike rada, kuhu ma sattusin ootamatult ja trenni tegemata. Eelmisel päeval tegin võõra varustega 1 h proovisõitu ja lõhkusin veel kannad ka endal ära. Kogu eelneva elu jooksul ma vast olingi üldse kokku sõitnud 30 km, et siis duubeldasin ühe võistlusega kogu oma suusakilotmetraaži.

Kuna sel aastal sai ka suusk tehtud, siis tundus täiesti reaalne esimest korda elus ka neliküritus kokku saada. Ja nii ma jälle olingi jooksumaratonil stardis. Meeles oli veel kogu võistluseelne- ja järgne valu. Teadsin, et mootor peab vastu, aga lihastes ja põlvedes ma nii kindel eiolnud. Kindel olin selles, et kiiremini tuleb joosta ja kohe algusest peale, et valu tuleks distantsi lõpupoole ja kannatustekilomeetreid oleks vähem. 

Alguse jooksingi kiiremini kui eelmine aasta (üllatus! not!) ja koos tiimikaaslasega, kellest läksin lahku pärast maastikule pööramist. Maastikule jõudes tundsin, et olen nüüd vist end soojaks jooksnud ja päris hea hoog on sees ning asusin ettepoole suruma. Päris pikalt jooksin kahe mehe ja ühe tütarlapsega (kelle pulss oli 196, mul oli samal ajal 174) koos, kes vist jooksid ca 5 min/km tempos. Ka ühes TP-s öeldi, et teie, kes te nüüd tulete, jooksete 5 min/km tempos. Ma olin veits üllatunud, et ma nii pikalt sellisele tempole vastu pidasin. 

Pärast tundi aega hakkas vasakul jalal tallavõlvi juures miski hööruma. Pärast kodus selgus, et tegemist oli sokil olnud soki suuruse tähisega. Kuna see tähis oli paremal jalal teisel pool, siis paremal jalal see hõõruma ei hakanud. Vill oli korralik. Eks tund ongi umbes see aeg, kui varustuse ja enda vead hakkavad välja tulema. Mul siis hakkasid ka lihased valutama - põlved seekord õnneks mitte. Lihasvalu on kergem taluda kui põlvevalu... Kuid siiski läbisin kogu raja joostes.

Tulemusega olen ka väga rahul, sest ma ei läinud tulemust tegema, sest jooksutrenni ka nagu pole teinud, mille pealt mingit meeletut tulemust teha. Jooksin tuhande sisse ja aega läks 2 min üle 2 tunni :-) Et siis järgmine aasta 2 h sisse :-D, KUI ma kohale peaks minema.

Sama jooksu raames tegin ka oma 1 h, 10 km ja poolmaratoni rekordid.

Praegu siis taastun. Panin lõpuks ka kompressionpõlvikud jalga - ei teagi, miks ma neid juba pühapäeval ei pannud, sest need tõesti aitavad. Võistlusel ma põlvikutega ei jooksnud - milleks päevitust rikkuda :-D

Ilm oli pühapäeval väga hea - jooksin lühikeste pükste ja särgiga. Püksid kusjuures ostsin alles reedel. Et siis rikkusin kahekordselt peamist jooksmise reeglit, et uute asjadega võistlustele ei minda (sokid ja püksid siis minu puhul). Püksid olid õnneks supermugavad!

gibberish about Mulgi Rattamaraton 2013

Sellel aastal on vist taas spordivõistluste mõttes kõige olulisem Samsung Estonian Cup. Enne hooaega seadsin ka endale eesmärgi - sõita kasvõi ükski kord viiesaja (500) hulka. 

SEC-i esimene etapp toimus 05.05.2013. Viljandisse sõites jõin autos Coca Colat (hommikul kohvi ei joonud) ja sõin võileibu, et sõidu ajal kõht tühjaks ei läheks. Enne starti geeli sisse ei võtnud nagu ma eelmistel aastatel olin teinud. Geelid võtsin rajale kaasa Salomoni geelikotis (kui on selline sõna üldse olemas :D), mis on üks tõeliselt mugav leiutis. Enne starti sõitsin alguse tõusu ja munakivi laskumise läbi - kogu mu soojendus.

Start oli üllatavalt rahulik. Olin valmis hullemaks. Alguse tõusul oli ka ruumi vabalt möödumiseks ja ka munakivi laskumine oli ok.

Mingit hullu generaalplaani mul ei olnud - nt et algul kütta või algul end tagasi hoida. Sõitsin enesetunde pealt ja mitte hulle riske võttes ja trügima hakates. Enesetunne oli hea. Nii lihased, mootor kui ka vaim pidasid vastu. Tehnikaga oli veits probleeme - teisel suusasillal avastasin, et tagajooks on veits lahti. Panin seda jooksu vist oma kolm korda kinni. Suusamägedes võtsin mitmeid kohti ettepoole Suusamäed ise said üllatavalt kiiresti läbi. Proovisõidus venisid need ikka tunduvalt kauem. 

Eriti rahul olen ma sellega, et sõitsin nö trepilaskumise lõigu puhtalt läbi (st järgnenud tõusud ka). Üldse olin ka laskumistel varasemaga võrreldes tublim. Kogu sõit oli positiivne - oli palju kaasaelajaid. Suusamägedes elati lausa nimeliselt kaasa, kuigi piinlik küll, aga ma ei tea, kes kaasaelaja oli... Esimese veetakistuse juures plaksutati ka :-D Ja sain ikka SEC-i saatesse ka sisse :-)

Tulemuslikus võtmes läks ka kõik superhästi:

• koht üldarvestuses 490 (lõpetajaid 937)
• naistes 14 (lõpetajaid 48)
• vanuseklassis 7 (lõpetajaid 35)
• Hansgrohe kilomeetril 10. naine, üldarvestuses 456
• 1001 punkti tiimile
• aeg 3:27:40
• naiskondades olime II

Järgmine etapp tuleb Tallinnas (kuigi mismõttes Kõrvemaa Tallinn on...?). Seal saan ka mina siis esimest korda viitstarti proovida. 

gibberish about lloret de mar

Mul on vist laagrist ikka veel jalad väsinud. Aga pulss on megamadal! Rattaga sõites kuidagi üldse väga pingutada ka nagu ei taha. See on vist tegelikult hea isegi. Käin lihtsalt kerimas.

Lloret De Mar oli suht ok koht. Pm olen valmis sinna kolima. Kohe.

Et mitte end närvi ajada, siis ma nüüd ei vaata Lloreti ilmateadet. Auch.

gibberish about rattalaager

Ooolaaaa!

Ma siin niisama Hispaanias Lloret De Mar´is.

Teen trenni nt.

Päris mõnna on. 

Tervitan kõiki!!!

Muuaaahhhh!

gibberish about fätsõ

Ma ei tea küll miks, aga läbi aegade on just märts olnud see kuu, kui ma kipun kuidagi rohkem sööma. Sööma ka siis, kui tegelikult kõht tühi ei ole. Kevadväsimus? Mingit sorti ärevus? 

Pm peaks praegu olema nö paastuaeg. Vanasti oli selleks ajaks talvevarud otsa saanud ja toiduga olid kasinad lood. 

Sulaks see lumi juba ükskord ära ja oleks koguaeg plusskraadid, saaks korralikult õues trenni tegema hakata. Praegu on nii, et ma pean õues trennitades raudkindlalt suu kinni hoidma, muidu kohe kurk haige ja otsa muu muusika ka.

Ronjal üks elutõdesid selge: "Tüdrukud pissivad rohkem* kui poisid!"

*ehk sagedamini

gibberish about NO I INSIST AFTER YOU

Nii. Ei ole mõtet enam kaugemalt otsida. SEE on selle aasta lugu. 

Lugu ise tehti pm valmis üle kümne aasta tagasi, aga ametlikult on see alles nüüd väljas.

Ma ei suuda Pulp´i võimalikku uut albumit juba ära oodata.

Ja mingid sahinad käivad, et ka Franz Ferdinand tuleb (sel aastal) uue albumiga välja. O M G

Pidin selle peale kohe Alex Kapranost googeldama:

Ok must stop now. Must google Jarvis Cocker next.

Oleks ainult rohkem aega, et muusikat kuulata. Või õigem oleks  - oleks aega, et muusikat kuulata.

gibberish about neli kuud haige

Suht haige värk, aga ma olen alates novembrist vahelduva eduga olnud haige. See teeb kokku neli (4) kuud. Kuidas see üldse võimalik on? Ma küll täpselt ei tea, mis on nii pikaajalise põdemise tagajärjed, aga mul peaksid need juba olemas olema. Aga äkki ongi? Kahjuks inimestele ei tehta kasvõi vähemasti kord aastas kogu keha läbivaatust. Või vähemasti vereproovi, kus pannakse linnuke igasse kasti.

Seoses vereprooviga, siis mu kolleeg rääkis, kuidas tema oma raskest haigusest üldse teada sai. Justnimelt "valesse" kohta läinud linnukese tõttu vereproovilehel. Ehk siis perearst tegi kogemata lehel ühe linnukese rohkem. Kui seda linnukest ei oleks olnud, kõnniks ta siiamaani ringi kui täiesti terve inimene. Nüüd kõnnib ta ringi kui inimene, kellel üks näitaja on mitukümmend korda normaalsest kõrgem ja ta saab ravi haiguse vastu, mis pm-liselt on luuvähi algvorm ehk miski millest võib kunagi saada luuvähk. Lisaks on ta arstide suur huviobjekt, sest see haigus on haruldane.

***

gibberish about 42. Tartu Maraton

Ma ei tea, mis juhtus, aga ma käisin pühapäeval elu esimesel suusamaratonil. Samas kahekordistasin ka oma senise elu suusakilometraazi. Sõitsin lühikesel rajal 31 km. 

Enne poolmaratoni olin ma sel talvel kolm (3) korda suusad alla saanud ja veel enne seda sundkorras põhikooli ajal ühe koolisisese suusavõistluse Vooremäel läbi teinud. Ja seda kõike oligi kokku umbes 30 km või äkki isegi vähem.

Suusad koos saabaste ja keppidega sain ma kätte reedel. Või õigem oleks öelda, et sain need laenuks. Laupäeval käisin varustust Tähtvere spordipargis tunnikese proovimas. Tulemuseks oli villis parema käe pöial ja villid mõlema jala kannal.

Pühapäeval panin enne starti saapad jalga ja kohe andsid ka villid end tunda, kuigi ma olin kandadele hüperägedad ja kallid (5,4 eurot plaastri kohta on kallis minu jaoks) plaastrid peale kleepinud. 

Riietus stardis oli järgmine: windstopper püksid, mäesuusapõlvikud, paksud sokid villidele mõeldes, jooksusärk, Crafti fliis, Mobi jakk ja kõige peal igaks juhuks kilekas ning paksud kindad. Taskus olid ka windstopper kindad, kui palav peaks hakkama. 

Riietus töötas hästi. Tarkusetera - kui starti oodates on paras (ehk ei ole külm), siis oled liiga soojalt riides. Ma ikka mõnusalt vehkisin seistes sooja teha, et päris ei lõdiseks. Kileka võtsin esimeses TP-s ära nagu oligi plaanis. Mõte oli ka kindaid vahetada, aga siis mõtlesin sellele, et võivad ju villid jällegi tulla ja sõitsin lõpuni paksude kinnastega.

Toit: esimeses TP-s mustikasupp ja ülejäänutes kuum spordijook ning kohvipunktis võtsin ka kohvilonksu. Mul aega oli. Kaasavõetud kraamist tarbisin paar koffeiiniga kummikommi (mu lemmikud) ja geeli. 

Haamrit ei tulnud. Keskmine pulss 155. Hea pikk trenn oli.

Aga suusatada ma ei oska. Ime, et ise end vigaseks ei kukkunud ega teistele mõnda tõsist õnnetust ei põhjustanud. Klassikatehnika on mul pm null (0), aga edasi ma sain. Ju siis toore jõu abil. Suusk kah ei libisenud. Laskumistel panid kõik minust mööda. Tõusud mulle aga meeldisid. Eks neid ole matkates natuke harjutatud kah.

Kui ma nüüd üldse kunagi veel lähen suusamaratonile, siis ainult oma varustusega!

Ja tundub, et ma saan esimest korda nelikürituse kah kirja. Eelmine aasta jäi see suusatamise taha kinni ju ;)

gibberish about fasted cardio

Johhaidii.

Olen pikemalt aega jälginud Instagramis mitmeid nö fitness tsikke - osad bikini fitness ja osad niisama fitness ja osad lihtsalt eat clean, train mean, live lean.

Pm kõigi nende treeningmeetod on see, et on nö jalgade-päevad, käte-õlgade-päevad, selja-päevad ning tehakse ka kardiot, mida nad kutsuvad fasted cardio või ka HIIT. Point on selles, et kardiot tehakse väga kõrge pulsiga ja väga intensiivselt ja suht lühikest aega, ca 30-45 min, väga harva terve tunni. Miks nii? Sest treeningut üle anaeroobse läve kutsutakse rasvapõletustreeninguks ja rasva need tüdrukud (ma poisse ei jälgi, aga nemad ka) tahavad väga põletada. Enamusel fitness tsikkidel on Polari pulsikellad, millest tahakse pilti, et näidata, kui palju treeningu jooksul rasva põletati. Olen näinud ka tsikki, et väga suure uhkusega näitas, et suutis ca 45 minutise kardiotreeningu jooksul 99% püsida tsoonis ehk teha trenni väga kõrge pulsiga ehk üle anaeroobse läve. Aga miks nii lühikesed trennid? Sest kardio on nõme; proovi ise 2-3 tundi üle anaeroobse läve olla; pikemat trenni pole rasvapõletuseks vaja.

Ja ülalkirjeldatud treeningu tulemusel (ma praegu nende toitumisest ei kirjuta, see eraldi pikem teema) need tüdrukud ongi korralike kõhulihastega (4pack vähemalt) ja ümarate pepudega ja lihaseliste kätega. Nad näevad välja nagu väga heas füüsilises vormis inimesed.

Aga kas nad ka tegelikult on väga heas füüsilises vormis? Hea füüsiline vorm minu jaoks on see, et inimene on tugev ja vastupidav ja ka teatud määral kiire. Samas teeb jõutrenn inimest aeglasemaks ja kuna ta on aeglasem, siis kulub tal teatud vahemaa läbimisele rohkem aega ja seetõttu peab ta olema veelgi vastupidavam kui inimene, kes on kiirem ja läbib vahemaa lühema ajaga.

Fasted cardio ei tee midagi inimese põhivastupidavuse parandamiseks, mida arendatakse treeninguga aeroobsel lävel. Nii võib juhtuda, et 4packi ja pringi pepuga daam hakkab trepist ülesse minnes hingeldama tunduvalt varem ja suuremal määral ja jõuab ka üles hiljem kui daam, kes peale vaadates ei tundu üldse "tugev" (pole silmatorkavaid lihaseid), aga samas teeb ta pikki korraliku tempoga jalutuskäike, (ratta)matku ja jõuab seetõttu trepist üles võimalik, et üldse hingeldamata. 

Ma tegelikult tahaks väga, et mõni fitness tsikk tuleks mõnda rattamaratoni sõitma. Oleks väga põnev näha, kui hästi tal läheks. Aga Eestis vist neid fitness tsikke just jalaga segada ei ole. Üks naiskulturist on teinud 10 km jooksus päris kiireid aegu, aga ta on erinevatel jooksudistantsidel ka nooruses Eesti meister olnud. Aga kui joosta 10 km ajaga ca 45 min on see üks paras fasted cardio ja seda fitness tsikid on ju harjunud tegema. 

Igaks juhuks mainin ka selle ära, et ma ei arva, et see, mida kirjeldatud fitness tsikid teevad, on vale ja nii ei tohi teha. Kui eesmärgiks on intensiivne rasvapõletus ja väliselt hea füüsiline vorm ning äkki ka fitness võistlused, siis on fasted cardio asja ette. Aga kui eesmärgiks on olla lihtsalt heas vormis vastupidav inimene, siis pigem tee pikki madalama intensiivsusega trenne. 

Ja kardio ei ole nõme! 

Üks korralik fitness tsikk peab ikka ära mainima, et cardio sucks, aga seda peab tegema ja ära kannatama. Kuidas saab üks matk looduses olla kannatamine? Kuidas saab rattasõit looduses olla nõme? Ma usun, et suht igaühe jaoks oleks nüri nühkida kardioseadmeid kuskil kinnises ruumis tundide kaupa. Võib-olla siis ka selle pärast püütakse kiiresti kardioga ühele poole saada. Aga 2-3 tundi looduses koos kambaga või ka üksi kõndida või rattaga sõita on ju puhas lõbu!

gibberish about 2013

What does next year have in store for me? – Ian Brown – Stellify

What's my love life like? – Django Django - Firewater

What do I say when life gets hard? – The Shoes – Wastin´ Time

What do I think of on waking up? – Japandroids – Younger Us

What song will I dance to at my wedding? – Ian Brown – In The Year 2525

What do I want as a career? – Japandroids – For the Love of Ivy

My favorite saying? – Hot Chip – Look At Where We Are

Favorite place? - Ian Brown - Just Like You

What do I think of my parents? – Actress – Uriel´s Black Harp

What's my porn star name? – Japandroids - Fire´s Highway

Where would I go on a first date? – Tame Impala - Music To Walk Home By

Drug of choice? – Actress – Holy Water (hahahaaahhaaaa)

Describe myself. - The Shoes – Crack My Bones

What is the thing I like doing most? – The Shoes – Cover Your Eyes

What is my state of mind like at the moment? – Hospitality – Eighth Avenue

How will I die? – Bobby Womack – Jubilee (Don´t Let Nobody Turn You Around)

Jokker - Django Django - Skies Over Cairo