Õppetund sellest, et ma enam never-ever ei räägi asjades kaasa. Täpsemalt siis lasteaia asjades.
Kuna kahe kuu pärast on jõulud, siis hakati ühel õhtul lasteaia listis arutama seda, et peaks laste kingituste osas kokku leppima. Hetke ajel mõtlesin ka kaasa rääkida, sest olin just hommikul poes näinud üllatavalt odavaid (1 euro) ilusaid raamatuid (ühte jõudsin sirvida ka - haldjad olid sees). Mõtlesin siis oma leidu jagada ja lisasin, et ju leiaks poistele ka samast hinnaklassist raamatu.
Ja täna siis tuli ühelt isalt selline vastus (tal ka kusjuures käib selles lasteaia rühmas tütar):
Vabandust, aga miks peaks poistele ja tydrukutele erinevad raamatud olema? Ehk poleks vaja soostereotyype soodustada!
Mul vajus suu lahti. Misasja?! Vabandust küll, aga kui mul on tütar, siis tahes-tahtmata läheb mu pilk nö tüdrukute asjadele (eriti kui hind on selline) ja ma ei käi igaks juhuks vaatamas, et ega äkki poistele ka mõnda ägedat 1 eurost raamatut müügil ole. Samuti ei käi ma igaks juhuks vaatamas, ega mingit sooneutraalselt raamatut selle haldja-raamatu asemel 1 euroga müügil ole. Uskumatu, milles inimesed tonte näevad. Ma omast arust jagasin teistega oma head leidu, aga nüüd tembeldati mind mingiks soostereotüübistajaks. Nagu üldse keegi saaks muuta seda, et on olemas mehed ja naised.
Nüüd on mul ikka täiesti ükskõik, mis sinna pakki pannakse. Eriti arvestades seda, et lasteaia jõulukink pole ju lapse peamine jõulukink.
Oeh.
Inimesed ja nende sisemised pinged, mis leiavad ikka väga veidra väljundi.
No comments:
Post a Comment