laupäeval käisime siimuga ratastega sõitmas. plaan oli minu nimeline küla üles leida. teel sinna nägime me ühte liiklusõnnetust. või noh seda, mis pärast otsest avariid oli. oli nii, et maas lamas keegi. ma kaugelt vaatasin, et tal päiksepiste v midagi. lamas keset teed maas ja mõned inimesed ja autod ka seal. teepervel kükitas väike poiss. pea verine. veri mööda nägu voolanud. naine oli külili maas. ütles, et valus. teepervest üleval põõsaste ja mändide vahel oli üks auto (opel).
me arvasime, et naine oli roolis olnud ning kitsal ja kurvilisel kruusateel oli talle ootamatult auto vastu tulnud ja seetõttu ta teeservast oli üles sõitnud (auto oli ikka päääris kõrgel, et suur hoog küll olnud).
me ei arvanud, et see väga-väga tõsine õnnetus oli olnud. ja selle peale me üldse ei tulnud, et naisele ja poisile oleks võinud keegi otsa sõita.
aga just nii oli juhtunud.
ja täna postimehes siis selline uudis.
seda 14 poissi me küll seal ei näinud...
me arvasime, et naine oli roolis olnud ning kitsal ja kurvilisel kruusateel oli talle ootamatult auto vastu tulnud ja seetõttu ta teeservast oli üles sõitnud (auto oli ikka päääris kõrgel, et suur hoog küll olnud).
me ei arvanud, et see väga-väga tõsine õnnetus oli olnud. ja selle peale me üldse ei tulnud, et naisele ja poisile oleks võinud keegi otsa sõita.
aga just nii oli juhtunud.
ja täna postimehes siis selline uudis.
seda 14 poissi me küll seal ei näinud...
nii jube teada, et naine suri ära. ei olnud isegi sellise võimaluse peale mõelnudki. ja ta ju täiesti võõras inimene ka, aga ikkagi tunne on ...
No comments:
Post a Comment