gibberish about pärastlõunased velominutid

alates sellest, kui Vapramäele tehti see rada, olen ma tahtnud sinna sõitma minna
see tehti hea mitu aastat tagasi muidu sinna
täna siis oli see päev, kui ma seal ära käisin
alustuseks sõitsin ma Elva rattamaratoni rada
pehmelt öeldes on see kõige ekstreemsem viis Elvasse sõita
seal oli alustuseks minu elu kõige järsem, raputavam, pikim langus
pm´iliselt siis Vapramäest alla
nats aega pärast seda, kui ma veel toibusin, sõitsid must mööda kaks igatepidi rattariietes jne meest
mina seal ukerdan ees
ja viimane neist ütleb mulle: "jõudu-jõudu!"
no tänks
sõitsin edasi
vahepeal tuli mingi punkt, mis on Eesti Vabariigi kaitse all
ja et Eesti Vabariigil seal igav seda punkti kaitsta ei oleks, oli seal suitsu teinud ja viina joonud
no ja siis läks päris mudaseks
no ja siis tuli küll maailma kõige siledam kruusatee. v siis väga kõva peene liiva tee.
no ja siis lõppes tee lihtsalt ära
lambist
tore-tore
siis ma kõndisin ratas käe kõrval läbi mingi kõrge heina vms ja ma teadnud, kas ja millisel hetkel ma vajuma hakkan, sest need taimed, mis seal kasvasid, olid sellised taimed, mis kasvavad märgades kohtades
ma tean küll
aga sain sealt läbi
ja siis ma sain rämedalt kõrvetada
terve tee mäkke üles oli nõgeseid täis
ja ma olin päris kindel, et ma olen rajast maas
ja siis kui ma olin sellest nõgeste metsast läbi saanud, vaatan paremale ja tuttav sildike väljas
jee!
ja ma ei teadnudki, et Elvas nii ilusaid maju on
jah, ma olin jõudnud Elvasse!
pärast maantee peal sõites tundus mulle korraks, et mul on kett rattal maas, sest kuidagi väga kerge oli vändata
aga polnud õnneks
läksin selle Vapramäe kaardi juurde, sest ma mõtlesin, et sõidaks siis seda õpperaja osa läbi, mida saab rattaga sõita ja mis kaardi järgi peaks minu maale viima
sõitsin siis meeletult raputavast mäest alla jällegi hästi siledale kruusateele
siis tuli ristimik, kus ei olnud silti väljas
ja sealt edasi läks metsa
igatepidi
arvata on, et ma läksin valele poole
siis tulid koera seiklused
mingis väga lambis kohas suvilate nägemine
tunne, et "kus kurat ma olen?!"
tihe mets
ja siis tuli tuttav raudtee ette
hea on seal kandis see, et ära eksida pm´iliselt ei saa
ühel pool on ju raudtee ja teisel pool maantee
siis mässasin selle ratta üle kraavide ja raudtee
pärast seda leidsin hea vaarika koha
ja siis oli võrkaed ees
tore-tore
jälle tihe männik
sirged sihid jooksmas
nagu männipõld nägi see välja
läksin siis paremale mööda aia äärt
siis tuli värav. peremees niitis muru seal. väga uhke majapidamine oli.
ma juba kartsin, et ta pistab lõugama, et mismõttes ma tema aiast läbi lähen
aga ei midagi
ja lõpuks sain ma ka tuttava tee peale tagasi
siis ma hängisin ühe kassiga
kahju, et fotokat kaasas ei olnud
ta nii ägedalt püherdas keset kruusateed liiva sees

millegi pärast ma hommikul maaleminekut plaanides, et mõelnud üldse selle peale, et läheks rattaga ka sõitma.
ja nii ma siis sõitsingi nendes samades riietes, millega ma maale läksin: suvalistes lühikestes pükstes, valges t-särgis ja varbavaheplätudes
viimane oli muidugi väga hea valik...