Fessi on nüüd opil ära käinud. Olin suht murelik teda sinna viies, aga arst ütles, et ei tohi mõelda ja muretseda. Nii ma siis jätsingi ta sinna sinisesse piknikukorvi samal ajal kui kõigil teistel kassidel oli päris õige kassikorv.
Kui me talle järgi läksime, siis just üht teist siiamit viidi ära sealt. Emme siis, et meie Fessi viiakse ära. Aga eks ta tegi nalja.
Siis toodi üks teine kiisu välja, kes nii rõõmsalt ja uudishimulikult vaatas oma aknakesest välja nagu poleks opil käinudki üldse.
Ja siis oli Fessi kord. Oi jah. Loomaarst või -õde ütles, et meie kass võistles ühe teise kassiga kõige kurjema kassi tiitli peale. Ega me eriti ei imestanud. Koju sõites oli ta päris häälekas, aga koju jõudes oli ta täiesti vait. Ja pm´iliselt on ta siiamaani vait olnud. Ja maganud palju. Tema "torbikut" kaela ümber ei saanudki. Vestikest ka ei ole. Ju siis ta üldse oma kõhuhaava ei tunne. Loodame, et ta ei avasta, mis tema kõhul on ja ei hakka nende niitidega seal jamama. Me ise ei ole ka julgenud eriti tema kõhtu uurida, et mitte sellele tähelepanu juhtida.
Aga väga kummaline oli see päev, kui kassi kodus ei olnud. Niiiii vaikne oli. Ja kellegagi ei olnud üksi kodus olles rääkida ka. Veider. Mulle tundub, et ma hakkan lapsega ka rääkima, kuigi ta must mitte muffigi aru ei saa ja veel vähem mulle midagi mõistlikku vastata oskab.
Ja tore on see, et meil on lausa kahe (2) etenduse piletid olemas. Noh üks neist etendustest on suht etteaimatav. Teise etendusega on see, et loodame, et mingeid ootamatusi ei juhtu mai alguses.
Ja vähe ei tahaks ise praegu ka Itaalias olla. Õhtul ma võiks ju pidudele minna, aga nii veider on üksi minna ju. Ja ma ei mõtle ainult seda, et Siimuta, vaid noh täitsa üksi. Ilma sõbranna(de)ta. Ja siis olla seal nagu pall. Aga noh igaks juhuks on mul flaiku olemas.
Brb.
Kui me talle järgi läksime, siis just üht teist siiamit viidi ära sealt. Emme siis, et meie Fessi viiakse ära. Aga eks ta tegi nalja.
Siis toodi üks teine kiisu välja, kes nii rõõmsalt ja uudishimulikult vaatas oma aknakesest välja nagu poleks opil käinudki üldse.
Ja siis oli Fessi kord. Oi jah. Loomaarst või -õde ütles, et meie kass võistles ühe teise kassiga kõige kurjema kassi tiitli peale. Ega me eriti ei imestanud. Koju sõites oli ta päris häälekas, aga koju jõudes oli ta täiesti vait. Ja pm´iliselt on ta siiamaani vait olnud. Ja maganud palju. Tema "torbikut" kaela ümber ei saanudki. Vestikest ka ei ole. Ju siis ta üldse oma kõhuhaava ei tunne. Loodame, et ta ei avasta, mis tema kõhul on ja ei hakka nende niitidega seal jamama. Me ise ei ole ka julgenud eriti tema kõhtu uurida, et mitte sellele tähelepanu juhtida.
Aga väga kummaline oli see päev, kui kassi kodus ei olnud. Niiiii vaikne oli. Ja kellegagi ei olnud üksi kodus olles rääkida ka. Veider. Mulle tundub, et ma hakkan lapsega ka rääkima, kuigi ta must mitte muffigi aru ei saa ja veel vähem mulle midagi mõistlikku vastata oskab.
Ja tore on see, et meil on lausa kahe (2) etenduse piletid olemas. Noh üks neist etendustest on suht etteaimatav. Teise etendusega on see, et loodame, et mingeid ootamatusi ei juhtu mai alguses.
Ja vähe ei tahaks ise praegu ka Itaalias olla. Õhtul ma võiks ju pidudele minna, aga nii veider on üksi minna ju. Ja ma ei mõtle ainult seda, et Siimuta, vaid noh täitsa üksi. Ilma sõbranna(de)ta. Ja siis olla seal nagu pall. Aga noh igaks juhuks on mul flaiku olemas.
Brb.
No comments:
Post a Comment