Olime tol päeval pea terve päeva pärijast eemal. Hoidjal lihtne ei olnud, sest R oli haigeks jäänud, mis tähendas suurel hulgal suurt virinat. Aga nüüdseks on vist traumad paranenud nii R-l kui hoidjal.
Aga Rõuge kandi loodus on ikka klass omaette. Ma kusjuures ei teadnudki, et seal sellised kanjonid on. Pm ronisime püstloodis looduslikust seinast üles. Võistlus ise kulges suht hästi kuni 3. punktini, mida me koos ülejäänud massiga otsisime vist alla tunni. Kreisi. Kaart oli kas meelega või meeletult vale. Leidsime selle punkti siiski lõpuks üles.
Võistluse kõige kriitilisem hetk oli Siimu ratta kolme kodara purunemine. Pm tiimist käisid läbi ka katkestamise mõtted, sest kui Siim oleks oma rattaga edasi sõitnud, siis oleks riburadapidi ka ülejäänud kodarad otsad andnud ja äkki miski jupp veel.
Pärast väikest (pikemalt ei saanud metsavahel seista, sest sääseparv oleks meid elusalt nahka pistnud) nõupidamist otsustasime korraldada pisikese rattaloterii, mille tulemusel mina kui tiimi kergeim liige sain sõitmiseks Siimu ratta, tiimi kolmas liige minu ratta ja loogiliselt järeldadas võttis Siim selle ratta, mis veel vaba oli.
Kuigi Siimu ratas tegi väga jubedaid hääli ja tagaratas käis "kaheksasse" ja ma eriti käike vahetada ei julgenud ja laskumisi võtsin rahulikult ja ebatasasemal maastikul ma jooksin, jõudsime me tervelt lõpuni.
Jooksu oligi sellel võistlusel kuidagi palju, aga see tunne võib tulla ka sellest, et me seda 3. punkti pidime pikalt otsima. Mul isiklikult tuligi tiimist vist kõige rohkem jooksukilomeetreid ja Siimul tuli kõige rohkem ujumismeetreid (ainukesena ka).
Huvitav oli see, et ma jõudsin joosta ja väga hästi jõudsin. Selline tunne oli, et energiat on küll ja veel. Isegi miskit ei hakanud valutama. Kui keegi mõni aasta tagasi oleks öelnud, et mina hakkan jooksma niimoodi, siis ma küll uskunud poleks. Või oleks öelnud, et ma mingitel võistlustel käima hakkan...
No comments:
Post a Comment